R, 9.12.2022

Kumb jäi peale, kas Rammsteini laulja või Semper-Ojasoo?

Heili Sibrits, Hamburg
, kultuuritoimetuse juhataja
Kumb jäi peale, kas Rammsteini laulja või Semper-Ojasoo?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Suurvõistluste kontekstis räägitakse alati sportlaste vormist. Teater pole sport, kuid vorm, eelkõige vaimne, määrab teatris lavastuse õnnestumise. Eesti esilavastajate Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo viimased tööd teatris NO99 – «NO34 Revolutsioon», «NO32 Heasoovijad» ja «NO33 Hüsteeria» – pole kriitikute-teatrisõprade toetust leidnud. Lavastustes käsitletavad teemad ja kunstilised vahendid on jäänud isegi kõige truumatele toetajatele kaugeks. «NO31 Teekond», Eesti Vabariigi juubelilavastus, oli paljudele arusaamatu. Seetõttu on arglikult, kuid aina avalikumalt hakatud küsima, kas NO kunstiliste juhtide jaks ja ideed on otsas.

Sellele küsimusele andis vastuse laupäeval Hamburgi teatris Thalia – mainekas Saksmaa teater, mis tähistab tänavu 175. asutamisaastat – esietendunud lavastus «Hans ja Grete» («Hänsel & Gretel»). Kui jätkata spordiparalleeliga, siis Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo ei püstitanud maailma ega uuendanud oma isiklikku rekordit, kuid latti nad kindlasti maha ei ajanud – «Hans ja Grete» on nende tugevaim lavastus pärast «NO40 Pööriööd». Mitte lihtsalt tugev, vaid kohati ihukarvu püsti ajavalt võimas. Kui «Hans ja Grete» oleks Eestis etendunud – lavastuse eelarve ei võimaldaks seda aga kahjuks kunagi –, siis oleks NO99 saal ilmselt vaatajatest pungil.

Ohtlik koostöö

Semperil ja Ojasool jätkus tarkust teha Lindemanniga koostööd nii, et Rammsteini põhimehe lavaline karisma ei varjuta ülejäänud näitlejate tööd.

Ka Thalia publik võttis täiskasvanute versiooni kuulsast muinasjutust vastu suure tähelepanuga, esietendusele elati kaasa nii spontaansete aplauside, naeru kui ka hüüetega ja vilistamisega. Aplaus esimese etenduse lõpus kestis viis minutit. Ja nagu Põhja-Saksamaa avalik-õiguslik kanal NDR nentis, ei plaksutanud sugugi mitte ainult lavastusele laulud loonud Rammsteini laulja Till Lindemanni fännid.

Lavastuses «Hans ja Grete» osaleb ka Rammsteini laulja Till Lindemann, fotol koos Grete osatäitja Marie Jungi ja Hansu mängiva Kristof Van Boveniga.
Lavastuses «Hans ja Grete» osaleb ka Rammsteini laulja Till Lindemann, fotol koos Grete osatäitja Marie Jungi ja Hansu mängiva Kristof Van Boveniga. Foto: Matthias Matthies

Vendade Grimmide muinasjutul põhineva lavastuse üheks tõmbenumbriks ongi kahtlemata Till Lindemann, kes on koos Peter Tägtgreni, Clemens Wijersi ja Jakob Juhkamiga eestlaste lavastuse helilooja. Lavastuse muusikaline kujundus oli nõiduslikult ähvardav, haarav ja südamerütmi mõjutav. Loomulikult kuuleb Lindemanni jõulist vokaali ka etenduses.

Saksamaa ühe rahvusvaheliselt tuntuima bändi muusik teeb lavastuses ka meeldejääva (ja ajaliselt kandva) rolli, ent tema Fantoomi näeb elusuuruses ainult videoekraani vahendusel – mees on oma bändiga liiga hõivatud, selleks et iga nädal repertuaariteatri lavastuses mängida.

See, et Semper ja Ojasoo valisid partneriks Lindemanni ja viimane oli nõus, on võimas, ent ka ohtlik – võinuks ju Lindemann neid oma isikuga lämmatada (näiteks videokeskkonnas Youtube on üleval küsitava legaalsusega videolõigud Lindemanni uute lauludega, mis on filmitud Thalia saalist, seega on «Hans ja Grete» esimene eestlaste lavastus, mida on salaja filmitud).

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo «Hansu ja Grete» loo finaalis: Hans (Kristof Van Boven), Grete (Marie Jung), ema (Gabriela Maria Schmeide) ja isa (Tim Porath).
Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo «Hansu ja Grete» loo finaalis: Hans (Kristof Van Boven), Grete (Marie Jung), ema (Gabriela Maria Schmeide) ja isa (Tim Porath). Foto: Matthias Matthies

Semperil ja Ojasool jätkus tarkust teha Lindemanniga koostööd nii, et Rammsteini põhimehe lavaline karisma ei varjuta ülejäänud näitlejate tööd, tema esitatud nukralt meloodilised laulud ei domineeri Semperi ja Ojasoo loo üle, sest eestlased on pannud sakslase enda kasuks tööle. Lindemanni laule on lavastusse doseeritud paras annus – pisuke igatsus saadab tervet «Hansu ja Grete» etendust.

Millest siis lugu on?

Semperile ja Ojasoole omaselt on «Hans ja Grete» ülimalt visuaalne ja kohati groteski kalduv lavastus, mis lihtsustatud, kuid mõjuvaid kujundeid ja rõhutusi (sh muusikat) kasutades naeruvääristab iseenda naudinguid ja heaolu kõige olulisemaks pidavat ühiskonda.

Nagu Semperi viimane lavastus «Hüsteeria», tegeleb ka Thalia tükk võltsviisakuse ja -heasoovlikkusega – mesimagus naeratus on ema-isa näkku naelutatud ka siis, kuid nad oma lapsed metsa saadavad. Imal-moosiv naeratus katab transvestiiti meenutava nõia nägu, kui ta Hansu paksuks nuumab, ja kaob vaid Gretet käsutades. Võrratu Björn Meyeri nõid on otsene viide USA transgressiivse filmikunsti meistriteose «Pink Flamingos» kultuslikule tegelasele Divine’le.

Semperi-Ojasoo versioonis ei loobu vanemad lastest mitte nälja, vaid puhkusereiside ja auto pärast. See, kuidas ema (Gabriela Maria Schmeide) kaotusvaluna paistev nutt hoopis hüsteeriliseks vabanemisnaeruks muutub, on ehmatav ja mõjuv.

Lavakujundus on nutikas ja tähenduslik, aga midagi vähemat Semperilt ei ootakski. Hansu ja Grete pere on näiteks elama pandud helesiniste tapeetidega, kuid trööstitusse treilerisse (mis etenduse jooksul muutub nõia majaks, aga ka metroovaguniks). 

Nõid (Björn Meyer) Hansule (Kristof Van Boven) viimaseid ampse sisse söötmas.
Nõid (Björn Meyer) Hansule (Kristof Van Boven) viimaseid ampse sisse söötmas. Foto: Matthias Matthies

Hansu ja Grete perekond on muudetud rõhutatult koledaks – kärnad ja räpased riided on eemaletõukavad, kuid seda ahvatlevamalt mõjuvad täiuslikult kaunistatud tordid; McDondald’si hamburgerid oma selge, peaaegu ideaalse vormiga paistavad kui iseenese plastmulaažid, disainerikäega loodud kunstiteosed. Ainsad, mis ses loos inetud pole, on toit – mida ebatervislikum, seda kaunim – ning reaalne (Eestis filmitud) ja kujutletav mets. Viimases osas aitab kaasa paljude muusikakollektiividega koostööd teinud valguskujundaja Bertil Marki töö, tema loodud valgusmaailm on lummav ja ülimalt efektne.

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo Thalia teatris tehtud lavastuse «Hans ja Grete» lummava valguskujunduse autor on Bertil Mark.
Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo Thalia teatris tehtud lavastuse «Hans ja Grete» lummava valguskujunduse autor on Bertil Mark. Foto: Matthias Matthies

«Hansu ja Grete» muinasjuttu on lavastajad miksinud vendade Grimmide Eestis vähem tuntud muinasjutuga «Lugu hiirekesest, linnukesest ja vorstikesest», mida ema ja isa lastele enne metsa viimist ette loevad – õnnelik elu lõppeb siis, kui «heade soovitajate toel» jõuab linnuke äratundmisele, et teda kasutatakse ära, tema töökoormus on liiga suur, ning kolmiku seni harmooniline kooselu lõppeb krahhiga…

Kahe muinasjutu kokkusobitamine jäi minule pisut arusaamatuks, aga siin võib olla põhjus puudulikus keeleoskuses. Sümboolset tähendust näen Hansu eksirännaku vägivaldses teos – ta istub oma kehamassiga surnuks temale mittesobivaid tarkuseteri jagava hiirenääpsu (kes tegelikult ongi juba keedetud ja surnud, kuid saadab siiski Hansu ja Gretet nende teekonnal). Seda stseeni võib näha ju viitena meie nüüdisaja infokülluse paisele, kus mass litsub laiaks viimase tõekuulutaja, sest tõde on ebamugav.

Kas Semperi-Ojasoo «Hans ja Grete» lõppeb õnnelikult? End paksuks söönud ja vaid iseenda naudinguid näha oskav Hans (Kristof Van Boven) on leidnud taas kontakti Gretega (Marie Jung), kes teekonna lõpuks on sirgunud nooreks neiuks (loo alguses on ta arglik tüdrukuke). Kui Hans ja Grete koju vanemate juurde jõuavad, siis naeratavad vanemad jälle mesimagusalt ning pere istub lauda suppi sööma, nii nagu poleks vahepealset aega olnudki.

Lavastus «Hans ja Grete» («Hänsel & Gretel») osaleb ka Rammsteini laulja Till Lindemann, fotol koos Grete osatäitja Marie Jungiga.
Lavastus «Hans ja Grete» («Hänsel & Gretel») osaleb ka Rammsteini laulja Till Lindemann, fotol koos Grete osatäitja Marie Jungiga. Foto: Matthias Matthies

Ainult Grete terane silmavaade annab lootust, et midagi on siiski muutunud, vähemalt tema näeb valed läbi ega lepi nägude tegemisega. Kas see ka päriselt nii on, seda ei saa ma kunagi teada.

Tuttavad elemendid

Semper ja Ojasoo mängivad taas kontrastide, liialduste ja inetuse-ilu esteetikal. Mainitud elemendid on tuttavad nende varasematest töödest (Hansu õgimisstseenid tõid meelde ka Lauri Lagle «Suure õgimise»), kuid nad on need tuttavad tükid seadnud kokku nõnda, et tulemus mõjub värskena, korraga poeetilise ja poliitilisena, tänapäeva maailma kirjeldava ja kritiseerivana.

Saksa kriitik Annette Stiekele leidis, et «Hans ja Grete» polnud samal kõrgusel 2015. aastal Thalias tehtud Peter Handke tükiga, aga siiski on Ojasoo, Semperi ja Lindemanni loodud maailm paeluv. «Tulemuseks on meelelahutuslik, tehniliselt väga haarav ja lõpuks siiski veidi infantiilne popmuinasjutunauding,» kirjutas Hamburger Abendblatti kriitik. Olen temaga sajaprotsendiliselt nõus.

Hans ja Grete nõia juures. Nõia rollis Björn Meyer, Hans (Kristof Van Boven), Grete (Marie Jung).
Hans ja Grete nõia juures. Nõia rollis Björn Meyer, Hans (Kristof Van Boven), Grete (Marie Jung). Foto: Matthias Matthies

MIDA ARVAD SAKSA KRIITIKUD

Nachtkritik.de, Falk Schreiber:

«Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo on Hamburgi teatris teinud Grimmi muinasjutust šokimuusikali. Joachim Lux (Thalia intendant) lubas pressikonverentsil, et teater ei osta sisse kalleid staare, aga vaid päev hiljem toimus esietendus, kus teeb kaasa Saksamaa edukaima rokkbändi laulja Till Lindemann, ja kui tema pole kallilt sisse ostetud staar, siis ma ei oska midagi kosta.

Eesti lavastajad tõlgendavad seda pigem freudistlikult: külaskäik nõia juurde kui laskumine tumedasse himusse, fetiš, piinamine ja kannibalism kui lummav mõnujanu. Iseenesest pole see kuigi originaalne, aga sobib Lindemannile, too Rammsteini Grand Guignol flirdib samuti salapärasusega (tabamatusega, ka õudustega). Semper ja Ojasoo käsitlevad loo sotsiaalset aspekti treileripargi groteskina.

Vaesus (mitte just materiaalne, pigem heaoluline hooletus) mõistetakse mitte just eriti sümpaatsel moel hukka, samas aga määravad perekonnastseenid õhtu esteetilise suuna (jälje): video, live-filmi ja lavastatud passaažide suhteliselt keerukas sidumine. Tegelased on nii väga lähedal, nende sentimeetripaksune meik on näha – kärnane ema, kiimas isa, nokalaadsete ülahammastega Grete.

Video abil on ka Lindemann regulaarselt sisse monteeritud. Jämedakoelise näitlejana pole ta sugugi mitte halb. Igatahes parem kui muusik. Kahjuks: õhtul kõlavad laulud on haletsusväärsed õudusšlaagrid, elektrooniliselt töödeldud paatoshümnid, mis otsivad väga odavat efekti. Seda otsib lavastus ka ja leiab selle Björn Meyersi nõias, kes on ühelt poolt homode karikatuur ja teisalt keegi, kes suudab korraldada orgastilise pidusöögi tonnide kiirtoiduga, kooretordiga jne.

Orgiale järgneb pohmell. Pärast kahte tundi on nõid ära grillitud ja orgiale järgneb pohmakas. Lavastus venib veel 30 minutit sumiseva ja narkouimase peaga läbi muinasjutumotiivide: see pole vale, et Semper ja Ojasoo sinnani kestnud šokimuusikalile pidurit tõmbavad ja massidele sobiva iseloomuga tükile väikese košmaari lisavad.» (katked) 

Wiebke Hüster, Frankfurter Allgemeine Zeitung

«Mõnedele inimestele ei meeldi muinasjutud, sest, eriti just vendade Grimmide lugude puhul, need on tihti liialt jõhkrad. Eesti lavastajad toetuvad oma lavastuses just sellele jõhkrusele ja näitavad, millised banaalsed põhjused tekkinud õudusel tegelikult on: enamasti mõtte- ja tegutsemislaiskus, mentaalne ja vaimne suutmatus seada oma olemisele ja tegutsemisele suuremaid sihte kui kiire rahuldus.

Björn Meyer räigelt mingitud transseksuaalse nõiana toidab Hansu sadade burgerite, tosina kreemitordi, vorstide ja limonaadiga. Sellega saab õhtu, mille kole-ilus esteetika koos rokk-kontserdi valgusefektidega on juba niigi väga show'lik, suuruse, mida suudab saavutada vaid väga hea näitleja. Levib arvamus, et Thaliasse peaks minema mitte Lindemanni tõttu või temast hoolimata, vaid selleks, et näha Björn Meyerit nõiana. Või Kristof Van Bovenit paksu Hansuna. Peab olema hea magu, et vaadata, kuidas ta ennast toidust nagu LSDst segi ahmib.

Kolme tunni jooksul võib end «täis» vaadata võigastest piltidest, lasta endale õpetada hirmu iseenda ees. Pärast 90 minutit ja vaheaega läheb aga dramaturgiliselt allamäge. «Na ja», millega vanemad oma koju naasnud lapsi tervitavad, ei ole point, nülitud mitte-surnud hiir ei anna teemale midagi juurde. Paks Hans vaarub. Me kõik oleme paksud Hansud või selle õuduse tõttu kiviks tardunud nagu Grete või siis vahel üks ja teinekord teine – pole selge, kumb variant on hullem.» (katked)

Hans kiviks muutunud Gretet tassimas, kõrval õpetab teada hiireke. Hetk Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo Thalia teatris tehtud lavastusest «Hans ja Grete».
Hans kiviks muutunud Gretet tassimas, kõrval õpetab teada hiireke. Hetk Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo Thalia teatris tehtud lavastusest «Hans ja Grete». Foto: Matthias Matthies

VEEL ARVAMUSI

  • «Etendus, mille on lavastanud inimesed, kes oma tööd oskavad.» Wiebke Hüster, Frankfurter Allgemeine Zeitung
  • «Targalt üles ehitatud etendus tekitab aina kiiremini pöörleva spiraali, milles me järgime kammitsematult oma tarbimisihasid, egoismi ja sõltuvusi, käitudes seetõttu oma perekonna, ümbruskonna ja keskkonnaga vastutustundetult.» Thomas Joerdens, Nordseezeitung
  • «Vormiliselt mõjuvad laulutekstid nagu lastelaulude riimid, aga terasem kuulaja võpatab. Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo rõhuvad eelkõige piltidele – mõjuvate ja samas ka plakateeriva jõuga piltidele.»  Katja Weise, NDR Kultur
  • «Midagi pildihuvilistele, midagi muusikasõpradele, midagi friikidele!» Hans-Martin Koch, Landeszeitung für die Lüneburger Heide
  • «Äge, kirev, lõbus, aga ka tume, julm ja groteskne.» Miriam Kaefert, Bild.de
  • «Tõeliselt grandioosselt kirjeldatud USA «white trash´i» elustiili karikatuuri.» Annette Stiekele, Hamburger Abendblatt
  • «Tehniliselt on elavad stseenid suurepäraselt ühendatud varem Rammsteini lauljaga salvestatud lõikudega.» Hans-Martin Koch, Landeszeitung für die Lüneburger Heide
Hetk Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo Thalia teatris tehtud lavastusest «Hans ja Grete». Naudingute sõltuvuses Hans (Kristof Van Boven).
Hetk Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo Thalia teatris tehtud lavastusest «Hans ja Grete». Naudingute sõltuvuses Hans (Kristof Van Boven). Foto: Matthias Matthies

ARVUSTUS «HANS JA GRETE»

  • Vendade Grimmide ainetel Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
  • Lavastus, kunstnikutöö, kostüümid, video: Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
  • Laulutekstid ja laul: Till Lindemann; heliloojad: Jakob Juhkam, Till Lindemann, Peter Tägtgren, Clemens Wijers; muusikaline juht: Jakob Juhkam
  • Valguskujundus: Bertil Mark
  • Näitlejad: Kristof Van Boven, Marie Jung, Till Lindemann, Björn Meyer, Tim Porath, Gabriela Maria Schmeide, Rafael Stachowiak
  • Esietendus Thalias 14. aprillil
Märksõnad
Tagasi üles