R, 9.12.2022

Ene-Margit Tiit: regionaalpoliitika on üks rahvastikupoliitika aluseid

Ene-Margit Tiit
, Rahvastikuteadlane, statistik
Ene-Margit Tiit: regionaalpoliitika on üks rahvastikupoliitika aluseid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 11
Statistik ja rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit.
Statistik ja rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit. Foto: Stanislav Moshkov

Selleks et Eesti rahvastikupoliitika mülkast välja aidata, on Eestile kõigepealt tarvis toimivat regionaalpoliitikat, kirjutab rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit.
 

Eesti rahvastikust rääkides pole kõige kriitilisem asjaolu mitte rahvaarvu vähenemine (see on viimastel aastatel pidurdunud), vaid Eesti maapiirkondade tühjenemine. Sellel protsessil on mitu tahku.

Inimesed ei koli ju oma kodust ära – ei Tallinna ega ka välismaale – enamasti hea meelega, vaid probleemide pärast, mis neil kodukohas elu raskeks teevad. Nimelt siit tuleb otsida ka põhjuseid, miks Eesti inimesed end õnnelikuna ei tunne. Sellest, et maa tühjenemine on turvarisk, on räägitud, teada on ka tõsiasi, et maapered on kuni viimase ajani olnud ka Eestis lasterikkamad kui linnapered – seega on maapiirkonna tühjenemine ka üks väikese loomuliku iibe põhjuseid.

Maapiirkondade tühjenemine on olnud probleem ka meie naabrite juures Soomes, Rootsis ja Norras, kus arendatakse jõulist regionaalpoliitikat maa-asustuse säilitamiseks. Võrreldes naabritega, kellel osa territooriumist on jäiselt karmi kliimaga, on Eesti olukord märksa parem: meie maapiirkondades on ju kõikjal suhteliselt soodus elukeskkond, kus inimesed on elanud pikki aastatuhandeid, kohanenud aastaaegade vaheldumisega ja kasvatanud mitmekesist toitu nii endi tarbeks kui ka müügiks.

Kuigi linnastumine on olnud viimase sajandi trend kogu maailmas, ei tähenda see, et kõik inimesed hea meelega maalt linna koliksid. Vastassuunalisest liikumisest – linnainimeste maale siirdumist – annavad tunnistust linnade lähikonda kerkinud magalakülad, kuhu asuvad elama jõukamad ja nooremad linnaelanikud, kes asfaltsillutise asemel eelistavad oma ukse ees näha muruplatsikest, kuigi võrreldes vanavanemate koduga metsaserval on asendus kesisevõitu.

Miks sellest kõigest rääkida? Eesti riigi huvides peaks olema jõuliselt pidurdada maapiirkondade tühjenemist, mis on kestnud juba paarkümmend aastat. See tähendab, et väga suuri samme tuleks astuda regionaalpoliitikas. Valdade ühendamine ja kohalike omavalitsuste rahastamise parandamine oli vaid üks, kohati isegi vastuoksuslik samm plaanipärases ja toimivas regionaalpoliitikas.

Mida on tarvis inimestel selleks, et elada Pukas, Märjamaal või Rõuges? Mida saab riik ja kohalik omavalitsus teha selleks, et inimetel oleks nendes kohtades hea elada, jätkuks tööd ja kõik teenused oleksid kättesaadavad?

Ma arvan, et kõige tähtsam on kuulata kohalikke inimesi. Dialoog ei peaks olema üksnes riigi poliitika ja otsuste seletamine (nagu pahatihti on välja tulnud), vaid arutelu kahe võrdse partneri vahel. Tõsi, enamasti viivad niisugused arutelud selleni, et kohalik elanikkond soovib riigilt või omavalitsuselt midagi – olgu see parema kvaliteediga tee, tihedam või sobivamate peatustega ühistransport, postipunkt, pangaterminal või väikekooli elushoidmine. Kõigile niisugustele soovidele on võimudel enamasti üks ja seesama vastus: see ei ole majanduslikult mõttekas, ei ole jätkusuutlik.

Samasse rubriiki võib paigutada ka haiglate osakondade sulgemine, mida kohalikud elanikud väga valusalt tunnetavad. Oma kogukonna vajadusi teavad kõige paremini kohalikud inimesed ning on väga oluline ja ajakohane, et valitud organite kõrval ja mõnikord ka nende vastu astuvad välja mitmesugused õhinapõhised kooslused, kelle ettepanekud on enamasti põhjalikult läbi mõeldud, motiveeritud ja põhjendatud. Nimelt selliste ettepanekute arvestamine muudab elu inimväärsemaks. Alati ei piirdu ettepanekud ka raha juurde küsimisega – näiteks ettepanek parandada teid tasuta bussiliikluse asemel on majanduslikult mõistlik soovitus, mitte teki enese poole kiskumine.   

Öeldakse, et tänapäeval paneb raha kõik asjad paika. Kõigist aruteludest tuleb välja, et raha ei jätku koolide, ühistranspordi, tervishoiu- ja sotsiaalteenuste jaoks. Ometi on Eesti praegu rikkam kui kunagi varem, sissetulek inimese kohta aina kasvab, samuti keskmine palk. Seda rikkust pole õige kasutada peamiselt keskustes ja jagada ääremaadele (näpuotsaga) valitsejate ja otsustajate parema äranägemise järgi tehtud plaanide alusel.

Eesti tähendab nii rahvast kui ka maad. Kui rahvas koondub peamiselt Tallinna, jääb suur osa Eestimaast oma rahva poolt kasutamata, see tähendab, et kasutamata jääb väärtuslik elukeskkond, mille hind (sh ka rahalises vääringus) tulevikus üksnes tõuseb. Selleks et säiliks asustus kaugemates piirkondades (mis ju tegelikult pole kauged!), tuleb nimelt neile pöörata rohkem tähelepanu ja suunata ressursse, aga kindlasti kaasates kohalikke tegijaid ja mõtlejaid.  

Tõdegem, et selleks, et Eesti maa ei jääks tühjaks ja nukraks, on tarvis kulutada palju raha, jätta alles pisikoole, kus õpilasi on vähem kõigist kehtestatud normidest, parandada teid, mida mööda sõidavad vaid paari pere autod, näha ette liikumis- ja suhtlemisvõimalused ka neile, kes ei kasuta internetti, ja palju muud.

Siiski ei ole kõik raha taga. Peamine on see, et kõigi otsuste puhul tuleb kuulata ära kohalike elanike soovid ja soovitused, suhtudes neisse kui samaväärsetesse partneritesse, kellel on selge pilt endi elu korraldamisega seotud vajadustest. Kohtumised ei tohiks muutuda koolitunniks, kus tark koolmeister rumalatele õpilastele maailma asju ja riigi poliitikat seletab. Niisugune suhtumine inimestesse ei ole väärikas.

Meenutagem, et Eesti inimeste harituse tase on maailma kõrgemaid ning kõrgharidusega, mõtlevaid ja loovaid inimesi elab meil peaaegu igas metsakülas. Võiks aga elada rohkemgi.

Üks õnnelikkuse võtmeid on see, kui inimene saab osaleda otsuste tegemisel, kui ta ei ole ussikese seisundis, kellest võidakse üle sõita.

Märksõnad
Tagasi üles