Sisukord
Arvamus
Postimees
28.04.2018
Eesti Valimiste lähedus pakub üllatusministreid Konnad ja teised kahepaiksed Majandus Riigi energiafirma lubab rohkem õli toota (1) Välismaa KOHALIK VAADE: Võltsitud diplom Hispaania poliitikas ametist ei vii, kuid näpatud kreemipurk küll (2) Koreade ebatraditsioonilised esileedid rambivalgust ei pelga (1) Kimi ja Mooni piiritango läks ajalukku Arvamus Andres Adamson: panganduse algusest Eestis Neeme Korv: üks korralik «näidishukkamine» (10) Kimi grand plan jäi saladuseks (2) EKI keelekool: eesti keele kübaratrikid Rein Raud: sotsiaalsed konstruktsioonid ja poliitiline tegelikkus (81) Postimees 1931. aastal: Saksa tollivaimustus jahtub Ene Pajula veste: mammi usub, et kiitmiseks leiab alati mõne ettekäände Peeter Langovitsi tagasivaade: Minoxi isa Tallinnas (1) Juhtkiri: kas peaminister teeb halba nalja? (26) Kultuur Miks ikkagi lahkus Paavo Nõgene kultuuriministeeriumist? (7) Kas siis selle teatri tantsu keel...? Nädala plaat. Valgekingaline zombifolk Sport Reinar Halliku korvpalliakadeemia päästis gümnaasiumi sulgemisest Mart Soidro: Leedu korvpallist. Austuse ja kadedusega. AK Vikerkaar loeb. Indiast, vastuvõetava verekogusega Aja auk. Kleepuvad näpud Kaose ja korra piiril käies. Ly Seppel – 75 Nädala plaat. Valgekingaline zombifolk Rein Raud: sotsiaalsed konstruktsioonid ja poliitiline tegelikkus (81) Ebausu levik ei takista teadlasi tulevikku loomast Tallinna linnriik – kuidas sellest hoiduda (2) Arter Filmisaade «Jupiter» paotas hallil ajal akent maailma Filmiarvustus: «Vaimude lahkaja» on lisa Briti õudusfilmide paremikku Revolutsioon, baltisakslased ja Eesti iseseisvumine ehk kuidas Alatskivi lossi mööbel koju tagasi jõudis Suur Arteri intervjuu! Andrus Kivirähk loodab muuta meie suhtumist tolmu Võta ette kevadpuhastus telefonis! Camper’iga Ameerikasse. Mis ja kuidas? VIDEO: Kallis, olen sinu ämblikmees! (1) Maailmakuulsa Le Cordon Bleu kokakooli kõnepruuk: «Jah, chef, ei, chef.» Kleidid, mis elavad seljas Ameerika printsess Ivanka Trump Meelelahutus Koomiks Sudoku

EKI keelekool: eesti keele kübaratrikid

2 min lugemist
Kristiina Ross. FOTO: Tairo Lutter

Üldiselt usutakse, et eesti rahvusliku identiteedi tähtsaim alustala on eesti keel. Prototüüpne eestlane ühtlasi elab Eestis, armastab laulupidusid ja teab, missuguses Eesti kihelkonnas tema vanavanavanemad 19. sajandil või enne sedagi elasid ja kirikus käisid. Aga elukoht, traditsioonid, päritolu, religioon ja muud seda laadi asjad ei ole eestlaste ühtekuuluvustundes nii tähtsal kohal nagu keel.

Nii on see olnud viimased sada aastat, ent sealt tahapoole liikudes läheb keele ja eestluse seos segasemaks. Piisab, kui meenutada, et Eesti riigi ühe rajaja Jaan Poska kodune keel oli vene keel. Enamik 19. sajandi eesti haritlasi suhtles aga saksa keeles. Lydia Koidula kodune keel oli saksa keel, isegi kui ta emapoolse suguvõsa päritolu üle võib vaielda. Ja kindlasti oli saksa keel ta tütarde emakeel.

Eesti rahvuslik ühtsus rajati 19. sajandil eesti kirjakeelele, mille olid loonud sakslased. Ükski neist võõra emakeelega luteri pastoritest, kes 17. ja 18. sajandil uskumatu visadusega eesti kirjakeelt arendasid, ei pidanud seda „oma“ keeleks. Ja kui 16. sajandist ongi eesti keelde tõlkijatest nimetsi teada Johann Koell ja Hans Susi, keda on vähem või rohkem alust etniliseks eeslaseks pidada, siis võib arvata, et neile endile läks nende etniline kuuluvus sel ajal palju vähem korda kui võimalus vaimuliku ametis kanda kinnitada.

Keskajal oli kõrgkeeleks ladina keel ning saksa ja eesti keel olid mõlemad sellest madalamad. Alles varauusajast hakkas eri rahvakeelte vastandus süvenema. Kuna Eestis oli eliidi emakeel saksa keel, tõusis saksa keele prestiiž kiiresti seda mööda, nagu see hariduse ja kultuuri vallas ladina keele välja vahetas. Eesti keel, mida emakeelena rääkis ainult lihtrahvas, jäi alamaks keeleks.

18. sajandi lõpuks, mil suhtumine kummaliste väikerahvaste keeltesse hakkas muutuma, oli eesti keele staatus langenud väga madalale. Hinge- ja ihuhoiuks vajaliku algõpetuse tarvis oli küll loodud kirjakeel, aga ehkki eestlased moodustasid oma maa elanikkonnast üle 90 protsendi, tuli neil, kes elus vähegi edasi tahtsid jõuda, paratamatult saksa keel ära õppida. Mis kübaratrikk see oli, mille abil jõuti läbi baltisakslaste vastuseisu ja venestamislainete 20. sajandi alguseks sinnamaale, et Eesti riigi tekkides oli käepärast piisavalt mainekas eesti keel, mis sobis nii kõrgkultuuri kui ka poliitilise arutelu meediumiks? Ja mida praegu teha, et see keel mõne uue triki tagajärjel lähema saja aasta jooksul jälle kübarasse ei kaoks?

Seotud lood
27.04.2018 30.04.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto