Sisukord
Arter
Postimees
28.04.2018
Eesti Valimiste lähedus pakub üllatusministreid Konnad ja teised kahepaiksed Majandus Riigi energiafirma lubab rohkem õli toota (1) Välismaa KOHALIK VAADE: Võltsitud diplom Hispaania poliitikas ametist ei vii, kuid näpatud kreemipurk küll (2) Koreade ebatraditsioonilised esileedid rambivalgust ei pelga (1) Kimi ja Mooni piiritango läks ajalukku Arvamus Andres Adamson: panganduse algusest Eestis Neeme Korv: üks korralik «näidishukkamine» (10) Kimi grand plan jäi saladuseks (2) EKI keelekool: eesti keele kübaratrikid Rein Raud: sotsiaalsed konstruktsioonid ja poliitiline tegelikkus (81) Postimees 1931. aastal: Saksa tollivaimustus jahtub Ene Pajula veste: mammi usub, et kiitmiseks leiab alati mõne ettekäände Peeter Langovitsi tagasivaade: Minoxi isa Tallinnas (1) Juhtkiri: kas peaminister teeb halba nalja? (26) Kultuur Miks ikkagi lahkus Paavo Nõgene kultuuriministeeriumist? (7) Kas siis selle teatri tantsu keel...? Nädala plaat. Valgekingaline zombifolk Sport Reinar Halliku korvpalliakadeemia päästis gümnaasiumi sulgemisest Mart Soidro: Leedu korvpallist. Austuse ja kadedusega. AK Vikerkaar loeb. Indiast, vastuvõetava verekogusega Aja auk. Kleepuvad näpud Kaose ja korra piiril käies. Ly Seppel – 75 Nädala plaat. Valgekingaline zombifolk Rein Raud: sotsiaalsed konstruktsioonid ja poliitiline tegelikkus (81) Ebausu levik ei takista teadlasi tulevikku loomast Tallinna linnriik – kuidas sellest hoiduda (2) Arter Filmisaade «Jupiter» paotas hallil ajal akent maailma Filmiarvustus: «Vaimude lahkaja» on lisa Briti õudusfilmide paremikku Revolutsioon, baltisakslased ja Eesti iseseisvumine ehk kuidas Alatskivi lossi mööbel koju tagasi jõudis Suur Arteri intervjuu! Andrus Kivirähk loodab muuta meie suhtumist tolmu Võta ette kevadpuhastus telefonis! Camper’iga Ameerikasse. Mis ja kuidas? VIDEO: Kallis, olen sinu ämblikmees! (1) Maailmakuulsa Le Cordon Bleu kokakooli kõnepruuk: «Jah, chef, ei, chef.» Kleidid, mis elavad seljas Ameerika printsess Ivanka Trump Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Revolutsioon, baltisakslased ja Eesti iseseisvumine ehk kuidas Alatskivi lossi mööbel koju tagasi jõudis

4 min lugemist
Alatskivi lossi ehitamise ajal oli moes historitsism ning sestap on kõik ruumid eri stiilis ja julgete värvidega. FOTO: Sille Annuk / Postimees

Kui tavaliselt on Eestimaa mõisate sisustus hävinenud või paremal juhu lihtsalt laiali tassitud, siis von Nolckenitele kuulunud Alatskivi lossi väärtuslikum kraam jõudis 1925. aastaks Saksamaale ning pärast ligi sajandit võõrsil leidis osa lossi algupärasest sisustusest tee koju tagasi.

Tellijale

«Alguse sai see lugu sellest, et taastasime von Nolckenite vapi, millelt olid lõvi ja kotkas kirvega maha löödud. Marmorist vapi avamisüritusel kuulsin täiesti juhuslikult, kuidas minu kõrval mees ja naine omavahel arutasid, et näe, ongi kolm nelki vapi peal. Külalistega vesteldes selgus, et tegu on lossi kunagiste omanike von Nolckenite lähedaste sõpradega,» räägib Alatskivi lossi eelmine perenaine Külli Must.

Selgus, et üks neist arutajatest, proua Margot Wolf on elanud aastaid Lõuna-Saksamaal, Müncheni lähedal asuvas Pöringi lossis, mille von Nolckenid pärast Eestist lahkumist endale ostsid. Samas lossis asus ka märkimisväärne hulk von Nolckenitele Eestis kuulunud mõisatest pärit mööblit, lauahõbedat, maale, portselani, kirju ja dokumente.

Alatskivi lossi galeriisaal 20. sajandi alguses. FOTO: Hubert von Brauni kogu

«Wolfide perekond viis mind kokku von Nolckenite järeltulija, 70-aastase Michael von Brauniga,» meenutab Must. «Rääkisime umbes pool tundi telefonitsi tema esivanemate Eestist lahkumisest ja ajaloo keerdkäikudest ning lõpuks nutsime mõlemad teine teisel pool toru otsas. Leppisime kokku, et härra Braun tuleb kolme kuu pärast Eestisse, aga kui oma kabinetis arvuti lahti tegin, oli ta juba kirjutanud, et saabub esimesel võimalusel. Kui ta siis nädalapäevad hiljem nägi, kuidas me restaureeritud lossis tema perekonna ajalugu eksponeerime, kutsus ta mind Pöringi lossi külla.»

Seal nägi Must esimest korda mööblit, mis oli kunagi kaunistanud Alatskivi saale. «Mulle oli seni ainult vanadel fotodel eksisteerinud asjade oma silmaga nägemine ja nende äratundmine täiesti superkogemus.»

Kanged naised: lossi taastamist alustanud ja 14 aastat juhtinud eelmine perenaine Külli Must ja praegune perenaine Eve Sild. FOTO: Sille Annuk / Postimees

Kirsina tordil majutati Must tuppa, kus keset raamatukappe seisid von Nolckenite sugulasele, aastatel 1740–1741 Venemaa peaministri ametit pidanud krahv Burchard Christoph von Münnichile kuulunud kirjutuslaud ja kullatud nahkkattega tugitool. «Võite siis arvata, et selliste kultuuriväärtuste vahel mul und ei tulnud. Ent kõigest hoolimata ütlesin toona – ja leian seda ka praegu –, et pole tähtis, kus need asjad asuvad. Kõige olulisem on, et sellised väärtused säiliksid.»

Kui Pöringi lossi viimane elanik 2005. aastal suri, otsustasid tema pärijad hoone tükkis mööbli ja maalidega maha müüa. Alatskivi loss soovis küll osa sellest ära osta, ent pärijad polnud nõus kogu poolitama. Nii tunduski, et kõik pannakse oksjonile ja võimalus osa Alatskivi algupärasest sisustusest tagasi saada on igaveseks kadunud.

Esimene saadetis Ida-Preisi muuseumist: pärast peaaegu sajandi möödumist jõudis kunagi Alatskivi lossis olnud mööbel koju tagasi. FOTO: Sille Annuk / Postimees

Ent elu pakub vahel üllatusi. Kõnealusel juhul Ida-Preisi muuseumi näol, mis jõudis pärast läbirääkimisi pärijatega nendega kokkuleppele, et oksjonile panemise asemel kingitakse asjad hoopis muuseumile ja mõned neist jõuavad ka tagasi Eestisse.

«Esimest korda Pöringis olles tekkis meil tunne, nagu kaevaks kulda. Kuna lossil oli juba uus omanik, jäi meile umbes 400 eseme äravedamiseks vaid paar päeva. Palkasime transpordiks firma, mis muidu oleks pidanud nende asjade oksjoni korraldama. Kuna neil parasjagu tööd polnud, vedasid kaks suurt veoautot need asjad hoopis Saksamaa teise otsa, meie muuseumi, et saaksime teha baltisakslastest kõneleva näituse,» ütleb Ida-Preisi muuseumis baltisaksa temaatikaga tegelev Eike Eckert.

Ida-Preisi muuseumi töötajad 2015. aastal Pöringi lossi rüütlite saalis. Alatskivi lossi ehitaja portree on meeste selja taga seinal, Eestisse toodud toolid esiplaanil paremal. FOTO: Ostpreußisches Landesmuseum
27.04.2018 30.04.2018
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto