Sisukord
Kultuur
Postimees
28.04.2018
Eesti Valimiste lähedus pakub üllatusministreid Konnad ja teised kahepaiksed Majandus Riigi energiafirma lubab rohkem õli toota (1) Välismaa KOHALIK VAADE: Võltsitud diplom Hispaania poliitikas ametist ei vii, kuid näpatud kreemipurk küll (2) Koreade ebatraditsioonilised esileedid rambivalgust ei pelga (1) Kimi ja Mooni piiritango läks ajalukku Arvamus Andres Adamson: panganduse algusest Eestis Neeme Korv: üks korralik «näidishukkamine» (10) Kimi grand plan jäi saladuseks (2) EKI keelekool: eesti keele kübaratrikid Rein Raud: sotsiaalsed konstruktsioonid ja poliitiline tegelikkus (81) Postimees 1931. aastal: Saksa tollivaimustus jahtub Ene Pajula veste: mammi usub, et kiitmiseks leiab alati mõne ettekäände Peeter Langovitsi tagasivaade: Minoxi isa Tallinnas (1) Juhtkiri: kas peaminister teeb halba nalja? (26) Kultuur Miks ikkagi lahkus Paavo Nõgene kultuuriministeeriumist? (7) Kas siis selle teatri tantsu keel...? Nädala plaat. Valgekingaline zombifolk Sport Reinar Halliku korvpalliakadeemia päästis gümnaasiumi sulgemisest Mart Soidro: Leedu korvpallist. Austuse ja kadedusega. AK Vikerkaar loeb. Indiast, vastuvõetava verekogusega Aja auk. Kleepuvad näpud Kaose ja korra piiril käies. Ly Seppel – 75 Nädala plaat. Valgekingaline zombifolk Rein Raud: sotsiaalsed konstruktsioonid ja poliitiline tegelikkus (81) Ebausu levik ei takista teadlasi tulevikku loomast Tallinna linnriik – kuidas sellest hoiduda (2) Arter Filmisaade «Jupiter» paotas hallil ajal akent maailma Filmiarvustus: «Vaimude lahkaja» on lisa Briti õudusfilmide paremikku Revolutsioon, baltisakslased ja Eesti iseseisvumine ehk kuidas Alatskivi lossi mööbel koju tagasi jõudis Suur Arteri intervjuu! Andrus Kivirähk loodab muuta meie suhtumist tolmu Võta ette kevadpuhastus telefonis! Camper’iga Ameerikasse. Mis ja kuidas? VIDEO: Kallis, olen sinu ämblikmees! (1) Maailmakuulsa Le Cordon Bleu kokakooli kõnepruuk: «Jah, chef, ei, chef.» Kleidid, mis elavad seljas Ameerika printsess Ivanka Trump Meelelahutus Koomiks Sudoku

Kas siis selle teatri tantsu keel...?

6 min lugemist
Estonia tantsutrupi liikmed 1920. aastate ja 1930. aastate vahetusel tantsimas teatri jalutussaalis. FOTO: Vennad Parikased / Alvar Loogi erakogu

Estonia teater on Eesti kontekstis eriline, parim ja suurim mitmeski mõttes. Muuhulgas on tegu asutusega, mille kohta on avaldatud vist kõige enam raamatuid. Või vähemalt enim elulooraamatuid saja töötaja kohta. Sel sajandil on Estonia teatrit ja tema ajalugu käsitlevad mahukamad trükised ilmunud kahe suure lainena: 2006. ja 2013. aastal, kui Estonia tähistas vastavalt oma kutseliseks saamise 100. sünnipäeva ning «uue» teatrimaja 100. sünnipäeva. Tänavu on lühikese aja jooksul välja tulnud koguni neli teost, millest kolm on seotud otseselt Estonia balletitrupi ajalooga.

Heili Einasto monograafia «Rahel Olbrei. Eesti tantsuteatri rajaja» põhineb autori 2016. aastal Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritööl, olles selle rikkalikult illustreeritud ja mõnevõrra lühendatud versioon, milles on jõudumööda vabanetud tavalugejale ebaolulisest ja ebahuvitavast akadeemilisest žargoonist.

Einasto ei varja, et on Olbrei suhtes rohkem apostel kui ajaloolasest biograaf. Eessõnas osutab ta otsesõnu oma hingelisele osadusele Olbreiga. Nende kahe vaimne side on tugev, ent mõistetavatel põhjustel ühepoolne. Olbrei kui tantsupraktik on üle aja ja haua inspireerinud ning innustanud tantsuajaloolast, -teoreetikut ja -kriitikut Einastot.

Kuna Rahel Olbrei on looja, kellest nõukogude ajal ei saanud avalikult eriti rääkida, on ta nimi kultuuriavalikkusele tänapäeval kahjuks peaaegu tundmatu. Ning selles mõttes täidab see raamat tänuväärsel moel suure tühimiku meie üldises teatriloos. Einasto annab ajaloolise ülevaate Estonia balletitrupi asutamisest koos eel- ja järellooga, pakkudes võrdluseks kõrvale ka rahvusvahelist konteksti.

See on portree ajastust, mil lavatantsul tuli end Eestis (ning sealhulgas ka Estonias) õigustada ja kehtestada, leida oma tee praktiliste võimaluste ja vajaduste ning erinevate teoreetiliste tõekspidamiste vahel. Raamat näitab, kuidas see Olbreil ja Estonia vastloodud balletitrupil õnnestus.

Olbrei soov oli ühendada klassikalise balleti traditsioon, narratiivsus, tehniline koolitatus ja distsipliin vabatantsu hingelise sisukuse ja spontaansuse ning karaktertantsu rahvapärasuse, värvikuse ja kohatise eksootilisusega. Ning mis peaasi: teha saadud tulemus osaks eesti rahvuskultuurist. Ühtlasi oleks oluline osutada, et tantsijate valikul ei rõhunud Olbrei mitte niivõrd füüsilistele eeldustele kui isiksusele.

Pooleldi varjatult on Einasto teos oma ajaloolise vormi varjus tegelikult väga teoreetiline, isegi ideoloogiline. Sest Olbrei positiivsel eeskujul ja näitel küsib Einasto meie kaasajalt neid küsimusi, mis tantse luues, lavale pannes ning tantsides mingil juhul vastamata ei tohiks jääda. Eelkõige puudutavad need tantsu sisulist mõtestatust, esitades negatiivse näitena nii selle võimalikku sihitust ning elementaarse stilistika, struktuuri ja loogika puudumist kui ka tähenduste täiesti stiihilist vohamist.

Viimasega seoses tsiteerib Einasto mõnuga ja pikalt üht Olbrei meenutust õpingupäevadest legendaarse Mary Wigmani koolis 1922. aastal: «Kuid mis mulle vastu hakkas, oli see, et iga tehniline saamatus ja küündimatus loeti väljenduseks. Peaasi, kui ta ainult teisiti välja tuli kui naabril» (lk 82).

Rahel Olbrei u 1918. aastal. FOTO: Vennad Parikased / Alvar Loogi erakogu

Omal moel on Einasto raamat mitte niivõrd katse talletada minevikku, vaid kõnetada mineviku näitel praegusaega. Hea tahtmise ja/või tähelepaneliku lähilugemise korral võiks seda nimetada koguni ajaloolise monograafia vormi rüütatud appikarjeks. Einasto juhib tähelepanu, et rahvusballetid (ning meie Estonia sealhulgas) on hälbinud omaenese traditsioonidest ning kaotamas oma rahvuslikku iseloomu, mis peaks ühe vanamoodsa ideaali kohaselt olema nende olemasolu peamine õigustus.

Einasto kriitika nii tekstis kui ka ridade vahel on suunatud peamiselt Estonia balletitrupile (ehk moodsa, ent üha enam kohatuna tunduva nimega Eesti Rahvusballetile) ja tema juhtidele; meie teisest kutselisest balletitrupist – Tartu Vanemuisest – ta eriti ei räägi.

Ometi tuleks vist tõdeda, et Olbrei pärandit, mida Einasto idealiseerib, on tulemuslikumalt elus hoitud hoopis Vanemuises, ning seda hoolimata trupi peaaegu täielikust internatsionaliseerumisest. Olbreilt innustust saanud Vanemuise kunagise tantsujuhi Ida Urbeli kunstilised ideaalid ja hoiakud on läbi Ülo Vilimaa ajastu kandunud vähemalt osaliselt edasi praegusele loomingulisele juhile Mare Tommingasele.

Viljandlase ja kolkapatrioodina pean ühtlasi vajalikuks mainida, et üks peaaegu täiuslikult Olbrei ideaale järgiv tantsulavastus valmis 2006. aastal Ugalas, kui Oleg Titov tõi draamanäitlejatest koosneva trupiga välja nii kriitikutelt kui ka publikult kiidusõnu pälvinud «Libahundi».

Loodan väga, et Heili Einastol jätkub aega ja huvi, et võtta lähitulevikus oma järgmiseks uurimisobjektiks Gerd Neggo (kelle suur, ent ajaloos peaaegu täielikult teadvustama tähtsus näib pärast Olbrei raamatu ilmumist kuidagi eriti teenimatult unustatud) ja/või Ella Ilbak (kelle kohta pole peale tema enese kirjutatu käibel ühtegi ülevaatlikku teksti, mida tema isik ja looming vaieldamatult väärivad).

«Rahel Olbrei. Eesti tantsuteatri rajaja» FOTO: Raamat

Heili Einasto sulest pärineb ka äsja ilmunud raamat Estonia balletitrupi pikaaegsest (1973–2001) loomingulisest juhist Mai Murdmaast, kes tähistas tänavu märtsis 85. sünnipäeva. Ideelises ja ideoloogilises plaanis on Murdmaa raamat loogiline jätk Olbrei omale. Murdmaa tunnistab ka ise, et «Olbrei otsingud on mulle väga lähedased, sest taotlen sama» (lk 32). Üldistatult väljendudes võib väita, et oma loomingus on ta otsinud keskteed abstraktse sümbolismi ja literatuurse naturalismi vahel.

Meil Eestis on oht oma kohalikke staare ja kolkageeniusi kohati liigselt heroiseerida ja glorifitseerida, sest unustame, et nende positsioon ja/või staatus on enamasti saavutatud kehva taseme ja vähese valimiga konkurentsis.

Julgen väita, et Mai Murdmaa puhul see ei kehti. Ta on minu subjektiivsel hinnangul üks neist vähestest, kes oleks ilmselt koreograafina läbi löönud ükskõik kunas ja kus. Sest tema isikus ja loojanatuuris on olemas kõik, mida selleks tööks vaja: vohav koreograafiline kujutlusvõime, musikaalsus, intelligentsus, erudeeritus, isikupärane emotsionaalne tundlikkus, julgus ning kunstniku kompromissitu jäärapäisus.

Einasto raamat Murdmaast, mis on küllaltki eripärane segu autobiograafiast ja ajaloolisest uurimusest, liigub lühikesteks peatükkideks liigendatuna kronoloogiliselt. Murdmaa tekstile on Einasto lisanud lahtise käega tsitaate kolleegide meenutustest ning omaaegsetest arvustustest ja artiklitest. Läbisegi lineaarse tekstivoona jätab see kõik natuke pentsiku mulje ning lahustab Murdmaa kohalolu oma elulooraamatus.

Ideaalis võinuks Murdmaa tekst ja tsitaadid olla lehel pigem paralleelselt, ent juturaamatu lehekülje suurus ja küljendusformaat ei võimalda seda. Olukorda parandaks oluliselt see, kui Murdmaa mõtted ja meenutused ei oleks nii napisõnalised, nagu need raamatus kahjuks enamasti on.

Ometi jagub puhast kulda peaaegu igale leheküljele. Toon mõned näited: «Dramaatilist tõepärasust taotlev ballett pole halb mitte sellepärast, nagu oleksid ballettmeistrid halvad olnud, vaid sellepärast, et ta püüab draamateatri seaduspärasust mehaaniliselt balleti seaduspärasuseks muuta» (lk 37), «Ballett on nii tantsitud mõte kui tantsitud muusika. /.../ Mõtet võib tantsida ka muusikata ning tants ise võib olla muusika» (lk 50), «Iga uus teos peab olema uue keele sünd» (lk 177). Väga hästi võtab Murdmaa kunstnikukreedo raamatus kokku Lehti Metsaalt: «Mai Murdmaa põhitõeks on eelkõige – kogu kunst algab individuaalsusest. Ainult individuaalsus väljendab midagi» (lk 57).

Tegu on ülimalt ladusa, põneva ja õpetliku raamatuga, mis sünnitas minus lugemisel alaliselt kaks suurt soovi: et teose peatükid ning neis esitatud mõttearendused ja meenutused oleksid pikemad ning et raamatuga oleks kaasas DVD, millelt jutuks olevaid Murdmaa teoseid kasvõi lühikeste videonäidetena vaadata (osaliselt rahuldab seda vajadust 2016. aastal ilmunud Estonia kauaaegse tantsija Juta Lehiste raamatuga kaasas olev DVD).

Murdmaa kui elava klassiku ümmarguseks sünnipäevaks ilmunud raamatu emotsionaalne üldmulje on tahtmatult natuke nukker. Ühe peatüki lõpetuseks lausub Eesti balleti grand old lady: «Mul ei ole [enam] teatrit, kes oleks huvitatud minust kui koreograafist» (lk 166). Mis viib omakorda mõttele, et siia kõrvale oleks väga huvitav lugeda Murdmaa Estonia balletitrupi juhi kohal välja vahetanud Tiit Härmi autobiograafiat. Loodetavasti on selle esimesed peatükid juba kirja pandud...

«Teekond tantsus» FOTO: Raamat

Ehkki nii Olbrei kui ka Murdmaa isikuraamatud toimivad omamoodi Estonia balletitrupi lühiajalugudena, ilmus meie rahvusballeti ümmarguseks (ehkki ajaloolises mõttes natuke tinglikult arvestatud) sünnipäevaks koguteos «Estonia ballett 100».

Olgu osutatud, et varem on puhtalt üksnes Estonia balletile pühendatud mahukamaid ülevaateteoseid lugejateni jõudnud kõigest kaks: «Eesti ballett» (koostaja Gustav-Agu Püüman, 1984)  ning «Ballett sajandivanuses «Estonias»» (koostajad Aime Leis ja Ülle Ulla, 2006).

Kui neis kahes köites, mida võiks pidada eelkõige mahukateks fotoalbumiteks, oli teksti osa pigem sekundaarne, siis uues raamatus on astutud selles liinis suur samm edasi, saavutades hea ning harmoonilise tasakaalu pildi ja sõna vahel. Teosel on viis autorit, koostaja ja toimetaja rolli täitis Liina Viru, sisutoimetaja oma Heili Einasto.

Vanemuise teatri balletitrupi 70. sünnipäevaks 2009. aastal ilmunud ülevaatlikus koguteoses oli materjal esitatud kronoloogiliselt läbi lavastuste. Estonia uus raamat on jaganud sajandi eraldi epohhideks, igaühte neist kajastamas eri kirjutaja. Ehkki autorite stiili ja käsitluslaadi vahel esineb paratamatuid kõikumisi (ning kohati jääb suhe autoriteksti ja tsitaadi vahel natuke hämaraks või segunevad segadust tekitaval moel ajaloolase ja osaleja rollid (nt lk 73), on tervik siiski igati loogiline, ladus ja informatiivne.

Sedasorti ülevaatlike juubeliteoste puhul on tavaliselt komistuskiviks lähimineviku kajastamine. Hea tahtmise korral võib seda ette heita ka Estonia balleti värskele koguteosele. Raamatut lõpetav peatükk keskendub liigselt ja täiesti kriitikavabalt loomingulise juhi Toomas Eduri isikule – ülevaade viimase kümmekonna aasta olukorrast Eesti Rahvusballetis on esitatud üksnes läbi Eduri pilgu, luues tahtmatult mulje autori soovist luua või süvendada tema isikukultust (esitagem selle tähelepaneku illustratsiooniks mõned vahepealkirjad: «Toomas Edur tantsijana», «Toomas Edur koreograafina», «Toomas Edur – tantsijatunnetusega lavastaja», «Toomas Eduri klassikalised balletid kui abstraktsed teosed», «Toomas Edur Eesti Rahvusballeti juhina», «Toomas Edur – balletikunstist arutleja» jne).

Kui tahaks veel natuke norida, siis võiks seda teha raamatu välimuse kallal, mis on väärika ajalooga loomingulise institutsiooni ümmarguseks sünnipäevaks oma ootamatus pehmekaanelisuses natuke liiga pulp. Raamatu lõpus on tänuväärsel moel Estonia balletitrupis sajandi jooksul kaasa teinud isikute alfabeetiline nimekiri (olgugi et ametinimetuste esitamisel esineb järjekindlusetust, näiteks ei tule välja, et Marina Kesler tegutseb juba pikemat aega viljaka koreograafina), ent millegipärast pole leitud ruumi Estonias lavastatud ballettide koondnimekirjale, mis võiks ideaalis olla esitatud kahes osas: nii kronoloogiliselt kui ka alfabeetiliselt.

Kohalike tantsuajaloolaste tegemised pole selle raamatu ilmumisega õnneks veel lõpetatud. Lähitulevikus võiks esmajoones ilmuda Eesti balletirahva biograafiline leksikon (lätlased tegid enda oma mahukal ja maitsekal kujul ära juba kümmekonna aasta eest).

«Estonia ballett 100» FOTO: Raamat

Heili Einasto

«Rahel Olbrei. Eesti tantsuteatri rajaja»

Eesti Teatriliit 2018

415 lk

Mai Murdmaa ja Heili Einasto

«Teekond tantsus»

Eesti Teatriliit 2018

344 lk

«Estonia ballett 100»

Koostaja ja toimetaja Liina Viru

Sisutoimetaja Heili Einasto

Autorid Heili Einasto, Kustav Agu-Püüman, Kristiina Garancis, Leenu Nigu ja Evelin Lagle

Rahvusooper Estonia 2018

222 lk

Seotud lood
27.04.2018 30.04.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto