Aja auk. Hävituse ingel

Nico. FOTO: Pop / ©2002 Credit:Topham Picturepoint

Tänavu juulis möödub 30 aastat ühe tähelepanuväärsema 20. sajandi naislaulja ja kultuuriikooni Nico surmast. Möödunud aastal esilinastus Veneetsia filmifestivalil temast tehtud biograafiafilm «Nico, 1988», mis sõidab praeguseni mööda festivale.

Nico sündis enne II maailmasõda Christa Päffgenina Kölnis, pärast sõda kolis ta emaga Berliini. Laps, kes kasvas keset hävingut ja varemeid. Teismelisena kutsuti ta Pariisi ja temast sai muu hulgas Chaneli modell. Samuti asus ta mõneks ajaks elama Vogue’i, Elle’i jt kaantele. Nimeks anti talle Nico, oma päris nime ta vihkas, olevat liiga saksalik. Varsti tulid mõned filmiosad, millest tuntuim episoodiline ülesastumine Fellini filmis «La Dolce Vita», kus teda tutvustatakse Marcello Mastroianni tegelaskujule kui Nicot. Muidugi, Nico, ütleb mustade päikeseprillidega Mastroianni marmorkuju kõrval ja ulatab käe. Varsti tuleb armuafäär prantsuse kinolegendi Alain Deloniga, millest sünnib poeg Ari. Dokfilmis Nico-Ikoon (1995) räägib keegi kerjuse moodi mees, kes sõbrustab 60ndate alguses Nicoga Pariisis: «Issand jumal, Delon, tema oli vorstitegija poeg, mis oli selline mühkam Nico kõrval, kes oli elegantsus ise. Sa oled võib-olla Euroopa kuulsaim filmistaar, aga vorstitegija jääb vorstitegijaks». Poega kasvatasid Deloni vanemad, kellel olevat olnud valus vaadata, kuidas kaootiline boheemlane Nico lapsega toimetas. Deloni ema räägib: «Kolme aasta pärast tuli Nico poega vaatama ja tõi talle Ameerikast... apelsini. Kujutate ette, apelsini.»

Nico elu oli teda viinud New Yorki, kus Bob Dylan tutvustas teda Andy Warholile ja Factory kambale. Nico jäine teutooni ilu sobis neile elutusesõpradele nagu valatult. Mehed ei julgenud Nicoga rääkida, sest Nico oli nende arvates liiga ilus ja kuidas sa siis räägid. Keegi kirjeldas esimest kohtumist Nicoga: «Ta oli nagu Valhallast pärit.» Filosoof Jean Baudrillard on öelnud: «Nico tundus ka sellepärast nii ilus, et tema naiselikkus oleks olnud talle nagu peale kantud.» Baudrillard’i jaoks tundus Nico naiselikkus nagu mask või meik.

Warholi kambas tegutses ka ansambel Velvet Underground, kelle esimesele plaadile andis Nico oma hääle. «I’ll be your mirror,» laulab Nico plaadi ühes tuntumas loos. Ta laulab tugeva aktsendiga, valjult ja päris palju mööda. Temast saab cool’i võrdkuju selle sõna kõige otsesemas ja kaudsemas mõttes.

Lauljana saab ta maha ka folgisugemetega plaadiga «Chelsea Girl», eraelus kohtub Jim Morrisoniga ning otsustab selle kõige järel kapitaalselt muutuda. Otsustab saada koledaks, sest tal olevat oma ilu pärast häbi. Ta unistab suletusest. Muusikaliselt viib ta tee kokku Velvet Undergroundi mehe ja kõrgharitud tšellomängija ning avangardisti John Cale’iga, sünnivad ühed muusikaajaloo külmemad plaadid  «Marble Index» (1968) ja «Desertshores» (1970). Cale ütles, et see oli nende panus Euroopa klassikalise muusika traditsiooni. Plaate on kirjeldatud termodünaamika mõistega «soojussurm» ja neid peetakse gooti subkultuuri eellasteks. Varsti avastas Nico heroiini ja järgmised 15 aastat tarvitas seda nagu mõni teine leiba. «Nicot ei huvitanud elu oma mitmetahulisuses, teda huvitas surm,» rääkisid mõned. 80ndate keskpaigaks olnud nüüdseks maailma esimeses tööstuslinnas Manchesteris elav Nico isegi uhke oma mädanevate hammaste, kehva naha ja süstlajälgedega kaetud käte üle. Ta ei olnud enam su peegel.

Nico olevat ka oma pojale esimest korda heroiini andnud. Nico oli kunstnik, on öelnud poeg Ari. 1988. aastal suri Nico Ibiza saarel ajuverejooksu tõttu. «Seal oli tema jaoks liiga palav,» selgitas Ari.

Seotud lood
04.05.2018 07.05.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto