N, 2.02.2023

Naised, kes kisuvad haavad lahti

Eva Kübar
, Filmikriitik
Naised, kes kisuvad haavad lahti
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
«Juured», «40 aastat hiljem»
«Juured», «40 aastat hiljem» Foto: Kaader filmist

Kuus eri vanuses naist vaatavad maailmale otsa läbi filmikaamera ja oma isikliku elukogemuse. Nad otsivad midagi, mis neid elus päriselt puudutaks.

Kuigi väga erinevad, jutustavad kõik filmid teemadest, mis seotud aususe ja haavatavusega ning millest seetõttu ongi vahel raske rääkida. Sünd ja surm ning nende vahele jääv elu, millest hingehaavadeta ei tule läbi keegi: solvumine, alandamine, vägistamine, reetmine. Kuidas nendega elada ja kuidas andestada?

Kõige julgema etteaste teeb kindlasti Aljona Suržikova linateosega «Oodates imet». Režissöör on sõna otseses mõttes kunsti elust suuremaks pidanud ning jätnud kaamera käima ka siis, kui tema vastsündinud laps tema enda käte vahel sureb. Hetk on valus, saalist kostab nuuksatusi, aga Suržikovast peegeldub imetlusväärset tugevust ja oskust olukorraga leppida ja lahti lasta. Tundub, justkui oleks tal sel hetkel kõiksusega otsekontakt. Oma puhtas valus on see omamoodi ka ilus.

Aljona Suržikova dokumentaalfilm «Oodates imet»
Aljona Suržikova dokumentaalfilm «Oodates imet» Foto: Kaader filmist

Raputavale elamusele järgneb Kersti Uibo «Emakivi». Poeem rändrahnust (filmitud ammu enne, kui sellest Eesti bränd sai) tema kodukülas Pärnumaal. Tuleb kiita «Juurte» idee autorit Heilika Pikkovit, kes filmid nii oskuslikult järjekorda pani. Uibo filmikeel on nii abstraktne, et jätab väga palju tõlgendusvõimalusi. Kõige otsesem viide on ilmselt ikka emaüsale kui kaljukindlale ja turvalisele paigale, mis loob ka silla kasseti eelmise filmiga. Huvitav, et Suržikova linateose sügavam traagika jõudiski minuni tegelikult lõplikult alles Uibo filmi lõpukaadrites. Kivi kiskus pisara välja.

Huvitav, et Suržikova linateose sügavam traagika jõudiski minuni tegelikult lõplikult alles Uibo filmi lõpukaadrites. Kivi kiskus pisara välja.

Igal vaatajal tuleb «Emakivi» vaadates silme ette ilmselt oma isiklik lugu, mida peale soome operaatori Pentti Keskimäki suurepärase pildikeele aitab jutustada ka Seppo Vanhatalo kirjutatud sügavakihiline muusika. Selles filmis on tunda vabadust ja alistumist loodusele – või ei, pigem peent oskust loodusega kooskõlas elada.

Kersti Uibo film «Emakivi»
Kersti Uibo film «Emakivi» Foto: Kaader filmist

Tuba puhtaks ja hing ka 

Aga et mitte liiga abstraktseks ja tõsiseks minna, on järgmiseks filmijadasse pikitud Moonika Siimetsa töö «40 aastat hiljem». Lõbus ja kerge praegu ligikaudu 70-aastaste inimeste põlvkonna portree (kuigi tõsi, seesuguseid isendeid leidub ka nooremate seas). Need inimesed kasvasid üles keerulistes tingimustes, kus poes ei olnud midagi saada ja asju tuli varuda. Karakterid – Moonika enda vanemad, ema Tiina ja isa Ülo – on hea leid: neis mõlemas on elutervet absurdihuumorit, mille nad ka tütrele edasi on pärandanud. Kümneid aastaid koos elanud Siimetsade omavaheline suhtedünaamika koos sooja tögamisega tekitab koomilisi olukordi. Koos kaevatakse asjade hunnikus, mis on neljakümne aasta jooksul kogunenud. Milleks näiteks võis vaja olla totakat leopardimustrilist kübarat või sooje pika varrega trussikuid, millel on siiani ostutšekk küljes? Saal rõkkab naerda.

«Juured», «40 aastat hiljem»
«Juured», «40 aastat hiljem» Foto: Kaader filmist

Ühtlasi tuuakse selle filmiga sisse teema, mida vaadeldakse ka järgmises kahes linateoses – suhted vanematega. Anna Hintsi «Emaga kloostris» kõneleb tema keerulisest läbisaamisest emaga. Filmitegija otsustab sõita koos emaga Taisse, et 26 päeva kloostris vaikuses mediteerida ja püüda lahendada lapsepõlvest nende vahele jäänud andestamatuse teemat. Hintsi sees on tugev viha ema vastu, solvumine ja leppimatus, mille põhjused ta ka avameelsetes pihtimustes ekraanile toob.

Kloostri keskkonna on operaator Erik Põllumaa üles võtnud väga delikaatselt – pigem on kasutatud üldisemaid plaane atmosfäärist ning kloostri eluolu ja sealseid asukaid on filmitud distantsilt. Lähemale saame vaid Annale ja tema emale Anule, kes moodustavad spirituaalses keskkonnas vastandliku duo: «Rääkiv ema»  ja «Vaikiv tütar», nagu kohalikud neid kutsuma hakkavad.

Anna Hintsi dokumentaalfilm "Emaga kloostris"
Anna Hintsi dokumentaalfilm "Emaga kloostris" Foto: Kaader filmist

Tundub küll, et Hintsi ja tema ema kohtumine, mis lõpuks aset leiab, on vaid samm teineteisele lähemale, kuid veel palju-palju maad jääb minna. Samas on filmitegija ise enda sees teinud väga suure hüppe – õppides andestama, ilma et teda oleks mõistetud.

Kassetis mõjub selle filmi eksootiline tegevuspaik värskelt ja teistsuguselt – kohtumiseks oma juurtega tuleb sõita Taimaale. On see vajadus millegi täiesti teistsuguse ja puhta järele? Et näiteks puhastusrituaal suitsusaunas ei töötaks, sest oleks meie endi, eestlastest esiemade juurtega juba nii läbi põimunud?

Surm teises plaanis

Põlvkondade teemat vaatleb ka Heilika Pikkov oma filmis «Mu liha ja veri». Ta läheb külla oma viiskümmend aastat abielus olnud vanaemale. Noort filmitegijat huvitab, kuidas saab nii pikka aega vastu pidada.

Heilika Pikkovi lugu dokumentaalfilmis «Juured» – «Mu liha ja veri»
Heilika Pikkovi lugu dokumentaalfilmis «Juured» – «Mu liha ja veri» Foto: Kaader filmist

Märkimisväärne on see, kuidas režissöör asetab ennast siin ilmselt alateadlikult rõhutatult lapselapse positsiooni. Tema küsimused on esitatud lapseliku intonatsiooniga, ja samamoodi nagu tubli lapsega rääkides vanaema neile ka vastab. Eeltöö on Pikkovil tehtud korralik ja nii palubki ta vanaemal kaamera ees jutustada täpsemalt ühest oma krehvtisemast seigast abielu jooksul.

Suur osa tegevusest on üles filmitud haiglas, kus vanaema regulaarselt dialüüsis käib. Kokku ei ole hoitud detailplaanidega kanüüli veeni asetamisest. Puutume ka siin filmis kokku surmaga, küll mitte nii rõhutatult kui Suržikova töös.

Sünni ja surma filtriteta kujutamine kinolinal tekitab vastakaid tundeid. Olen kuulnud arvamust, et asjade nii otse näitamine tapab saladuse. Mis siis veel jääb, kui kõik ära näidata? Teised jälle arvavad, et mida täpsemalt dokumentalist reaalsuse kinni püüab, seda parem. Aga kas reaalsuse filtrita eksponeerimine on kunst?

Kogu kassetti sobib hästi kokku võtma Nora Säraku «Poeem armastusest», mis tegelikult järjekorra mõttes esimene. Lugu noore tüdruku eneseleidmisest, maailmaavastamisest ja sellest, kuidas esimest korda tekib küsimus, kus on minu juured ja kui sügavalt ma need maasse surun.

Nora Säraku film «Poeem armastusest»
Nora Säraku film «Poeem armastusest» Foto: Kaader filmist

Päris ja mitte nii päris

Särak leiab armastuse ja järgneb sellele laia maailma. Kõik on nii uus ja huvitav ja jahmatamapanev! Muudkui pildistaks, filmiks ja salvestaks! Päris lambakarjus, päris kapsavirnad, päris banaanipuu!

Kindlasti tõuseb film teiste seast esile oma huvitava visuaalse keele poolest. See on hektiline kollaaž filmilindile, fotoaparaadile ja digikaamerale jäädvustatud reisimaterjalist, mida saadab autori kaadritagune tekst. Kiirelt vahelduvad pildid ja siiras tekst annavad hästi edasi noore naise emotsionaalset segadust võõral maal uudses situatsioonis. Kus on juured?

Loo võtab hästi kokku banaanipuu metafoor – tegevuse arenedes selgub, et Tšehhi koduaias kasvav banaanipuu, kust filmitegija vaimusilmas juba banaane korjas, on tegelikult dekoratiivne ja vilja see kunagi ei kannagi.

Filmid on kokku liimitud Anu-Laura Tuttelbergi mänguliste ja esteetiliselt väljapeetud animatsioonidega, kus väike piiga juurterägastikus oma kohta otsib.

Igal juhul on «Juured» on huvitav vaatamine. Visuaalselt oleksid võinud mõned filmid küll tugevamad ja enam läbi mõeldud olla, kuid sõnum, mingi väga isiklik paljastus, mille üle hiljem järele mõelda, on neis kõigis olemas. 

Filmiarvustus

EV 100 filmiprogrammi kuuluv dokumentaalfilmide kassett «Juured»

Lood ja autorid:

  • «Poeem armastusest», režissöör Nora Särak
  • «Oodates imet», režissöör Aljona Suržikova
  • «Emakivi», režissöör Kersti Uibo
  • «40 aastat hiljem», režissöör Moonika Siimets
  • «Emaga kloostris», režissöör Anna Hints
  • «Mu liha ja veri», režissöör Heilika Pikkov

Linastub alates 4. maist

Märksõnad
Tagasi üles