Viivi Luik: töörahu tapamajas

Streik ise oli lokaalne ja mööduv, väike vahejuhtum, torm veeklaasis, meediapubliku poolt praeguseks juba unustatud, kuid streigiga ühenduses tarvitatud loosung mõjub laiahaardeliselt. Lausa globaalselt. Küünilisusest rääkimata.

Peaaegu nagu see loosungitemaailma vana ja roostetanud, kuid laialt tuntud ikoon «Töö teeb vabaks! ( Arbeit macht frei!)» või see teine , kulumatu ja pleekimatu punavene ikoon «Kõik inimese heaks, kõik inimese õnne nimel!»

Kujutlege seda loosungit-ikooni rippumas täissülitatud ja poriseks tallatud põrandatega vaksalites, pampude ja nutsudega, äravintsutatud ja täitanud inimmasside kohal, või veel parem, Vene aja poodides lihalettide läheduses, kus liha asemel troonisid mingid kirjeldamatud udarad, kopsud, neerud ja kõrvad.

Kuid jätame need ennemuistsed ajad sinna, kus nad on, ja pöördume uuesti sellesinatse veidra töörahu-loosungi juurde tagasi. See oleks päris lõbus loosung, lausa martjuurelik, kui ta ei juhiks mõtteid süngesse suunda ega tekitaks ühte kohatut ja üsna kohutavat küsimust: kas ühegi riigi ükski kodanik tahaks oma valitsust võrrelda tapamajaga, mis vajab töörahu? Teadagi milleks!