Sisukord
Kirjandus
Tänane leht
12.05.2018
Eesti Ühe pere aasta prügi mahub ühte purki Ministeeriumi uuest pressiesindajast sai kantsleri mainekorraldaja (7) Pootsman ei tea veel orust Võistle, Elina, võistle! (1) Välismaa Gina Haspel astus lavale Hiina Big Maci fännid kaubandussõjas burgerist ei loobu Väike röövik ähvardab Aafrika nälga jätta SEIKLUSVIDEO: Milline on maailma kauneim kanjon? Nõiutud kaljud, ohud ja legendid Arvamus Viivi Luik: töörahu tapamajas (5) EKI keelekool: kihelkond (2) Postimees 1992. aastal: peeti kinni võõrväe vanemleitnant Peeter Järvelaid: kihelkondlik triipkood riigikultuuris Juhtkiri: kulda väärt ema (1) Sport Raudmees Ain-Alar Juhanson murrab uut sorti takistusi Starditulede süttimise hetkel kustub eestlaste sõprus SEIKLUSVIDEO: Milline on maailma kauneim kanjon? Nõiutud kaljud, ohud ja legendid Jets rõõmustab Kanada haavatud hinge (1) Mart Soidro: igatsedes taga kadunud aegu Tarbija Välismaale õppima minekuks tuleb teha kõva eeltööd AK Eesti rahva ajalugu Enn Tarveli järgi (1) Hellade näppudega inimmasina naasmine Ulmekogumik, mille lugudes päästavad eestlased inimkonna (1) Vikerkaar loeb. Ala ja tema rahvas Elu ongi keeruline «Inimeste elulood on kirjandusliku ehitusmaterjali ammendamatu karjäär» Andres Adamson: ajalootõest ja eesti rahvast (6) Peeter Langovitsi tagasivaade: Järvi tõi Eestisse Detroiti sümfoonikud Kihelkondlik Eesti: Vallad kaovad, kihelkonnad jäävad (3) Kihelkondlik Eesti: Tuleme ja saame kokku juurte juures Kihelkondlik Eesti: Meie identiteedi kodu Arter Pilk luuraja argipäeva: väikesed võidud (ja kaotused) suures vastasseisus Viirus Kriimsilma üheksa ametit Jah, ka emadust saab täiega turundada! Ilona Leib: mina – ema (1) Arteri suur intervjuu: Kaja Kallas ei karda skandaale! (6) SEIKLUSVIDEO: Milline on maailma kauneim kanjon? Nõiutud kaljud, ohud ja legendid Emadepäevaks: kodutortide klassika värskemal moel Mis on stiilivaldkond, milles eestlased hädasti järeleaitamistunde vajaks? Miks tahaksid londonlased haarata oksekoti järele, kuuldes väljendit «kuninglik pulm»? Filmiarvustus: «Päike südames» - poolteist tundi armastuse otsimist (1) Sõiduproov. Kas see ongi viimane puhtavereline Mitsubishi? Meelelahutus Koomiks Sudoku

«Inimeste elulood on kirjandusliku ehitusmaterjali ammendamatu karjäär»

5 min lugemist
TRT03: RUTT HINRIKUS :TARTU, EESTI, 10MAY18- Pildil Eesti kirjandusteadlane ja -kriitik Rutt Hinrikus oma kabinetis kt/Foto KRISTJAN TEEDEMA TARTU POSTIMEES FOTO: / POSTIMEES

Inimest elulugude kirjutajad on aastasadu lähtunud eelkõige romantilisest standardist, mille järgi on «kordaläinud» elu seiklusrikas, kirglik, kangelaslik, pühendatud jäägitult mõnele suurele ideele ja/või ideaalile ning – mis peaasi – traagilise lõpuga. Õnneks leidub ka neid biograafe ja elulugude kogujaid, kes soovivad ja suudavad hinnata inimelu juures tema igapäevalisuse proosat; kes koguvad ja toimetavad trükki «lihtsate» inimeste elulugusid. Üks neist on läinud esmaspäeval oma 72. sünnipäeva tähistanud kirjandusteadlane ja -kriitik Rutt Hinrikus, kes töötanud alates 1972. aastast teadurina Eesti Kirjandusmuuseumis, olnud seal käsikirjade fondi ja kultuuriloolise arhiivi juhataja.

Laiem avalikkus teeb Hinrikust eelkõige eestlaste elulugude kogujana. Ta on olnud üks 11 eestlaste elulugu koondava koguteose koostaja ning kirjutanud arvukate kirjandusteaduslike artiklite ja teoste kõrval koos Tiina Kirsiga õpiku «Elust elulooks. Kuidas kirjutada elulugu – näiteid ja näpunäiteid» (2010). 2000. aastal ilmunud «Eesti rahva elulugude» 1. köite eessõnas kirjutab Hinrikus: «Elulugu on minavormis kronoloogiline jutustus inimese enda elust, milles räägitakse sündmustest võimalikult tõetruult ja ilustamata. «Parim» elulugu oleks see, mis esitab tegelikkust kõige tõelähedasemalt, jutustab vahetult sellest, mida on tõepoolest kogetud, ilma kirjanduslike, psühholoogiliste, sotsioloogiliste ja muude meelisklusteta».

Tellijale Tellijale

Elulooainelise kirjanduse populaarsus Eestis näib olevat viimasel kümnendil  hüppeliselt kasvanud. Kas te oskate seda millegagi selgitada?

Mulle tundub, et n-ö suures plaanis on see seletatav ühiskonna tähelepanu nihkumisega grupiidentideedilt rohkem indiviidile. Ühelt poolt avasid ühiskonnas toimunud suured muutused tee teemadele, mis varem olid tabud. Tunnistamine ja avalikustamine olid ka kohusetäitmine ja minevikust räägiti, et talletada tulevastele põlvedele veel mõned pildikesed eestlaste eluolust. Aga pildile pääseda aitas ka julgus end poriga määrida ja publikule keelt näidata. Osalt võib elulooraamatute rohkust seletada «mina ka»-fenomeniga – sooviga mitte olla naabrist, töökaaslasest vms kehvem. Kui temal on oma raamat, siis ka minul.

11.05.2018 14.05.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto