Narva-Jõesuu – kontrastide linn

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Paviljon, mis on omal ajal toodud Narva- Jõesuu koduloomuuseumi hoovile, et omanik seda ei hävitaks.

FOTO: Liis Treimann

Möödunud laupäeval, muuseumiöö melu tuules, said Narva-Jõesuus kokku ekskursioonide sari «Avatud majad» ja kunstiprojekt «Kunstnikud kogudes». Viimane avati näitusega «Puhkus on töö», mis uurib puhkusekultuuri ja eluolu Narva-Jõesuus. Paigas, kus kunagised kihavad kuurortlinna aastad on asendunud teistsuguse võlu – nostalgiaga.

Kauni looduse ja muuseas Eesti pikima rannaribaga Narva-Jõesuu hakkas suvitajaid meelitama juba 19. sajandi lõpul. Ainulaadse looduskeskkonna tõttu võeti teadlik suund Narva-Jõesuu kujundamisele kuurortlinnaks. Rajati supelpaviljonid, lokaalid, baarid, kuursaal, kõlakoda – kõik selleks, et Eestist või välismaalt saabunud puhkaja saaks nautida päeval päikest ja öösel seltsielu. Paraku hävis suur osa Narva-Jõesuust Narva pommitamisega 1944. aastal. Nõukogude aeg tõi suunamuutuse. Kerkima hakkasid mastaapsed puhkekompleksid, mis Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ja sotsiaalpoliitiliste muutuste taustal aga tühjaks valgusid.

Jalutades täna mööda linna peapromenaadi Aia tänavat, näeme ühel pool valget kõrghoonet – Meresuu spaad, mis tähistab Narva-Jõesuu uue (arhitektuuri)ajastu algust. Teispool tänavat püüab ajahambale vastu panna üks väheseid säilinud puitpitshooneid, Pantelejevi villa. Sääraseid kontraste kohtab linnasoppides palju. Kohalikust elust sageli eemal viibivad maaomanikud ja arendajad ei näi kultuuripärandist kuigi palju hoolivat.

Tagasi üles