Sisukord
Kirjandus
Postimees
26.05.2018
Eesti Leidlik idee osutus kaine peaga totraks Noor ilves patseerib linnas ringi Ekspert: tasuta sõidu puhul kaob võimalus varastada (15) Vaid üks pilk… «Ta toodi tinakirstus. Läksin sõtta, et teada, mis temaga juhtus» (8) Nord pääseb õueaedikusse Pagendus, mis polnudki pagendus Majandus Raasukese komitee töövõit (1) Välismaa Gruusia president seob NATO ja ELi liikmesuse majanduse elavdamisega Holland ja Austraalia tahavad MH17 allatulistajad kohtusse tuua (11) Pagendus, mis polnudki pagendus Arvamus Georgi Beltadze: kas või Susivald (2) Edasi 1978. aastal: Eesti NSV delegatsioon tagasi Tallinnas Plekiline aususe etalon (1) Vaid üks pilk… Kilbiga või kilbil? Raasukese komitee töövõit (1) Juhtkiri: kiidusõnad kaljukindlale diplomaatiale (18) Kultuur Mees, kes avastas uue Ameerika (1) Tähesõjad pöörduvad julgelt juurte juurde Sport Kontaveiti peetakse Prantsusmaal mustaks hobuseks Kilbiga või kilbil? PM Kiievis. Jürgen Klopp: Real on seni meist pääsenud Ülevaade: kui kaugele võivad maailma parima kümnevõistlusmaa kaheksa 8000 punkti püüdlejat jõuda? Mart Soidro: Mait Riismani peale mõeldes Tarbija Turu hinnavõrdlus: ilma teevad kaheeurose kilohinnaga maasikad Teadus VIDEO: Kuidas uus tehnoloogia maailma täielikult muudab? Digitaalne salat ja suhe robotiga (1) AK Kuidas õpetada surnud jänest kukeseeni vaatama? Tähtedetagusel misjonitööl Vikerkaar loeb. Visuaalkultuuri roll rahvuse kujunemisel Peeter Langovits: «Õnne 13» hetked Uku talus Ajalugu kui köitev seiklusromaan EKI keelekool: ajaloost ja argisõjakusest (1) Alo Särg: meie mees Euroopa ajaloos - 200 aastat Barclay de Tolly surmast (10) Jaan Tammsalu: ühest suurest eestlasest ning inimeseks olemisest (1) Jelena Skulskaja: teine Moskva, teine Peterburi (1) Eesti rahvaarv suureneb, aga mitte enam kaua (15) Arter VIDEO: Kuidas uus tehnoloogia maailma täielikult muudab? Digitaalne salat ja suhe robotiga (1) Rabarberiga algab suvi VIDEO: Mis on sama elutähtis nagu õhk ja uni? (2) Justin Petrone: unustatud unistus (1) Neeme Raud: asjade kadumise aeg… kas järgmised ongi raamatud? (1) Filmiarvustus «Raamatuklubi»: värvikas näitlejakvartett lööb ekraani särama Arteri suur intervjuu! Olav Ehala: Minu looming on nii Eesti-keskne, et siin ta on ja siia ta jääb Sõiduproov. Volkswagen Touareg: väljapeetud lipulaev Meelelahutus Koomiks Sudoku

Vikerkaar loeb. Visuaalkultuuri roll rahvuse kujunemisel

4 min lugemist
«Ajalugu pildis – pilt ajaloos. Rahvuslik ja rahvusülene minevik eesti kunstis» FOTO: Raamat

Suurema osa inimkonna ajaloost on maailma mõtestatud visuaalse kultuuri kaudu. Tänapäeval, tahvelarvutite, voogedastuse, ööpäevi pühendumist nõudvate sarjade ja kõikidel tänavatel tüütavalt helendavate välireklaamide ajastul ei tundu see enam nii radikaalne väide. Ent siiski peetakse visuaalkultuuri sageli «madalaks», vähem tähtsaks väljendusvormiks, teisejärguliseks kirjasõna järel (kirjandusteooriat õppinud hüüavad siinkohal derridalikult «logotsentrism!»).

«Alguses oli sõna,» nagu klassikuid tsiteerida armastatakse. Nii on ka eesti rahva ajalugu mõõdetud suuresti just kirjasõna alusel: esimene eestikeelne katekismus, «Terre, armas Eesti rahwas!», Noor-Eesti ja Siuru uuendusmeelsed luuleliikumised ühel pool, Postimees, Sakala ja Tallinna Teataja tüüpi suuretiraažilised ajalehed teisel pool. Selliste tekstide abil on ajaloolased tähistanud rahvuse kujunemise pöördepunkte.

Ent trükikunst on vaevalt pool aastatuhandet vana ning isegi pärast Gutenbergi leiutist on valdav osa inimkonnast olnud ikkagi kirjaoskamatu. Pealegi, kirjalike tekstide olemasolu ei tähenda, et nende sisu oleks alati tarbitud peamiselt kirjalikult. Piiblis kirjeldatud Johannese Ilmutuste raamatu maailmalõpunägemused olid pikka aega enamikule ristirahvale tuttavad Albrecht Düreri ja teiste kunstnike joonistuste-maalide kaudu.

Kindlasti meenutab nii mõnegi lugeja vaimusilma-Kalevipoeg kahtlaselt Kristjan Raua teoseid ja Lydia Koidula nime mainides võib vabalt esmalt tulla meelde kunagisel sajakroonisel asetsenud portree ja alles seejärel «Meil aiaäärne tänavas». Visuaalne ja kirjalik kultuur käivad reeglina koos, täiendavad üksteist ja inspireeruvad teineteisest, vormides samas kujutatavat materjali omaenda žanriloogika ja ajastu vaimu järgi. Kreutzwaldi «Kalevipoeg» võis olla rahvaluulega mängiv rahvusromantiline kunstiteos, aga järgnevate põlvkondade kunstnikud kujutasid teda kui sihvakat ja rafineeritud kangelast või hoopis kui rohmakat talupoega, klassikalist aaria rassi esindajat või ekspressionistlikku kannatajat, võitlejana või ehitajana.

Ajaloolastele tuttav, ent siiski värskendavalt enesekindlalt ja veenvalt läbi kirjutatud seisukoht on ka see, et mälupaikade loomisel ja rahvuste ehitamisel on unustamine sama kriitiline kui meenutamine.

«Kalevipoja», aga ka näiteks Jüriöö, Eesti Vabariigi väljakuulutamise, 1905. aasta revolutsiooni, viikingimüüdi ja teiste rahvuslikult oluliste «mälupaikade» visuaalset kujutamist analüüsivad Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreem Kumu samanimelise näitusega kaasnevas raamatus «Ajalugu pildis. Pilt ajaloos». Nimetada seda «näitusekataloogiks» pisendaks teose võimast panust Eesti rahvusluse, kultuurimõtte ja poliitilise kunsti historiograafiasse; «monograafia» jällegi juhiks tähelepanu kõrvale entsüklopeediliselt ja eeskujulikult trükitud reprokogult, mille ligi 400 leheküljelt leiab.

Historiograafiliselt põimivad Kaljundi ja Kreem ühte Pierre Noralt ja Maurice Hawlbachsilt laenatud «mälupaikade» mõiste klassikalisema rahvuse konstrueerimise analüüsiga ning näitavad, kui suurt rolli on kirjasõna kõrval eesti rahvuse kujunemisel mänginud visuaalkultuur. Nende allikavalik ulatub baltisaksa maalikunstist Noor-Eesti kaanekujunduseni, Estonia teatri laemaalist Hillar Palametsa ajalooõpiku illustratsioonideni.

Kui norida tahta, võiks siiski väita, et läbivalt kasutatud termin «visuaalkultuur» on mõnevõrra eksitav, kuna tarbekunsti, kino jmt Kaljundi ja Kreem ei käsitle, enamiku tööde autoritest on kunstnikud, kelle teosed, noh, sobiksid pikemalt kaalumata Kumu seintele. Aga mis siin ikka norida, kahte sajandit koondavalt ülevaatelt veel sellist žanrilist mitmekesisust nõuda on juba lootusetult dekadentlik. Pigem olgu siin lihtsalt seemneke autoritele-kirjastusele järje tegemiseks.

Kaljundi ja Kreem tõdevad mõneti ootuspäraselt, et ajaloopildi populaarsus on tõusnud režiimivahetushetkedel, kui on vaja uue režiimi loomismüüte kinnistada ning vanu mälupaikasid uuele kaanonile kohaseks kirjutada. Ajaloolastele tuttav, ent siiski värskendavalt enesekindlalt ja veenvalt läbi kirjutatud seisukoht on ka see, et mälupaikade loomisel ja rahvuste ehitamisel on unustamine sama kriitiline kui meenutamine: põnev on näiteks jälgida, kuidas nõukogude ajal loodud Estonia teatri laemaal 1990ndatel kunstiliselt vananenuks ja esteetiliselt ebasobivaks kuulutati, et vaid paarkümmend aastat hiljem ametliku kunstiajaloo tunnustatud osana (siiski ühiskonnas küllalt elavat debatti tekitades) avalikkuse ette naasta.

Lugeja võib siin ilmselt juurde mõelda kümneid näiteid nõukogudeaegsest arhitektuuri-, kirjandus- või kinopärandist, mis pärast 1991. aastat üldise nõukaallergia alla langesid, ent mida nüüd suuremalt ajaliselt distantsilt vaadeldes ja paljude tublide kultuuriuurijate tööle toetudes võib vaadata nüansseeritumalt, selmet neid lihtsalt «nõukameelsele» või «eestimeelsele» teljele paigutada.

Omaette muljet avaldav on ka teose visuaalne pool. Võib arvata, et sedavõrd rikkaliku pildimaterjali kokku kogumine oli paras piin ja vaeva nägemine. Bibliograafiast leiame 32 muuseumi, arhiivi ja muu asutuse nimed. Olles elus üksjagu akadeemiliste illustratsioonidega tegelenud, lubage nentida: ühest kolmandikust sellisest töömahust piisab nõrgemanärvilisele uurijale eluaegse trauma tekitamiseks. Omaette väärtus on tähelepanu, mida on pööratud nii «võitjate» kui ka «kaotajate» kunstile.

Uurijad on näinud vaeva, et mälupaiku analüüsides neid ise mitte juurde toota. Baltisaksa kunst, sotsrealistlik «ametlik» kunst, nõukogudemeelsed kujutised Teisest maailmasõjast ja 30ndate «vaikiva ajastu» aegsed ajaloopildid saavad kõik sama põhjaliku käsitluse kui pildid, mis ehitasid klassikalist arusaama eesti rahvuse kujunemisest 19. sajandist alates, muinasaega meenutades, läbi kahe iseseisvusperioodi ja dissidentliku kunsti tänapäeva välja.

(Siin võib kontrastina tuua näiteks Maarjamäe Ajaloomuuseumi väljapaneku sõjaeelsest Eesti Vabariigist, kus lõviosa auru läheb eestlaste moderniseerumise kujutamisele, näpuotsaga räägitakse baltisakslastest ja teistest vähemustest, ning kommunistid-vabadussõjalased saavad mainitud vaevu ühes lauses, kuigi omas ajas oli tegemist jõududega, mis tõsiselt osalesid Eesti ajaloo kujundamises, isegi kui praegu tagasi vaatavalt võib nende üritusi läbikukkunuks pidada.)

Läägeks kisub, aga ikka tahaks veel kiita: meisterlikult on kombineeritud kirjandusteoste ja neid illustreerivate või neist inspireeritud kunstiteoste analüüs – see ongi see kuulus interdistsiplinaarsus, mida harva päriselt näha saab, oma parimas vormis. Pandagu tähele näiteks, kuidas 1905. aasta revolutsiooni tõus ja langus on asetatud ühelt poolt poliitilise ajaloo (eeskätt vabariigi sünni ja Nõukogude okupatsiooni) konteksti ning teisalt kirjandusloo (Noor-Eesti revolutsioonilise meelsuse ja A. H. Tammsaare «Tõe ja õiguse» III osa mõjujõu) konteksti. Sääraseid näiteid leiab kümneid (valisin 1905. aasta kaasuse lihtsalt raamatu suvaliselt lehelt lahti võttes, vaid viis lehekülge tuli edasi lapata).

«Ajalugu pildis. Pilt ajaloos» võiks pakkuda huvi nii laiemale auditooriumile kui ka spetsialistidele – olgu nad kunstiajaloolased, ajaloolased, mäluuurijad või kirjandusteadlased. Samas on teos haaratav kõigile, kes huvituvad Eesti ajaloost ja rahvuse kujunemisest. Kelle jaoks teoreetilised diskussioonid ebahuvitavaks jäävad, võivad nautida meisterlikku pildianalüüsi või lihtsalt mõelda ise illustratsioone lapates uusi tõlgendusraamistikke. Teoreetiline raam ei võta väga radikaalseid positsioone, ei solva arvatavasti kellegi rahvustunnet ega pane kedagi sotsiaalkonstruktivismile surmahoobi andmiseks sulge haarama. Niisiis, kuna «näitusekataloog» ega «monograafia» žanrimääratlusena ei sobi, siis võib parema puudumisel leppida ka nimetusega «meistriteos».

Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreem

«Ajalugu pildis – pilt ajaloos. Rahvuslik ja rahvusülene minevik eesti kunstis»

Eesti Kunstimuuseum 2018

368 lk

«Ajalugu pildis – pilt ajaloos. Rahvuslik ja rahvusülene minevik eesti kunstis» FOTO: Raamat
Seotud lood
25.05.2018 28.05.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto