Sisukord
Kirjandus
Postimees

Tunneli lõpus paistab tupik?

4 min lugemist
Elina Hirvoen on meister portreteerima masendust, mis on ühtaegu personaalne ja globaalne. Kui tema romaanid oleksid maalid, oleks neil maalitud tumedate toonidega tumedatele toonidele. FOTO: HeadRead

21. sajandi alguseks on ökoloogiline olukord planeedil Maa jõudnud punkti, kus iga keskkonnateadlikult mõtlev inimene peaks end kohe ära tapma. Või siis metsaonnis elama ja kive sööma. Loodushoiu seisukohast oleks paremuselt kolmas variant pühenduda kirgliku kompromissitusega nende hävitamisele, kes pole kahe eelesitatud soovituse teoreetilise mõistmise ja praktilise järgimiseni iseseisvalt jõudnud.

Tellijale Tellijale

Soome kirjaniku Elina Hirvoneni (sünd 1975) romaani «Kui aeg saab otsa» (2015) luuserist ja ökoeetikust peategelane valib viimase tee. Ta on seisukohal, et kaasaja lääne kultuur pole midagi muud kui «suur hedonistlik performance» (lk 146) ning ainuke õiglane viis otsustamaks selle üle, kes väärib õigust elada, on usaldada juhust. «Ärge valige oma ohvreid. Muretsege relv ja tapke need, kes ette satuvad. Tehke see kiiresti ja tulemuslikult, vältides asjatut kannatust» (lk 132).

Avalikes kohtades tulistamine on muutunud praegusaja Euroopas ja Põhja-Ameerikas inimeste igapäevaseks emotsionaalseks, loominguliseks ja/või ideoloogiliseks eneseväljenduseks. Iga sellise teo taga peitub lugu, mille algus viib enamasti hilisema massimõrvari lapsepõlve. Perekonna, kodu ja sõpradeni. Või nende puudumise faktini. Hirvoneni «Kui aeg saab otsa» on bildungsroman ühe massimõrvari lapsepõlvest ja pereelust, esitatuna läbi tema ema ja õe silmade.

24.05.2018 26.05.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto