KOHALIK VAADE: Ukraina usuküsimus poliitikavankri ees

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Ukraina president Petro Porošenko ja patriarh Filaret, Ukraina Õigeusu Kiriku pea.

FOTO: Reuters/ScanPix

Häda ajab härja kaevu. Ukraina president on rutakalt kokku kutsunud kõik parlamendi fraktsioonide juhid, et paluda nende toetust muret tekitava küsimuse lahendamisel. Kuna saadikutel ei olnud aimugi, millest selline käik, on Petro Porošenko käitumine olnud avalikkuse huviorbiidis. Ei, sellel polnud midagi tegemist kohtusüsteemi või korruptsioonivastaste reformidega. Porošenkole muret valmistav probleem puudutas midagi, mis Ukrainas ei ole sugugi mitte vähem tähtis – nimelt religioosset sfääri ja ortodoksi kiriku ühtsust. Kirik on olnud lõhenenud peaaegu kolmkümmend aastat.

Õigeusu kiriku ühtsuse ja autokefaalia ehk kirikliku iseseisvuse küsimus ei ole Ukrainas uus teema. Pärast iseseisvuse taastamist 1991. aastal on see tõstatatud mitu korda: nii 1990. aastate alguses kui ka pärast oranži revolutsiooni 2004. aastal. Kuid nüüd, aasta enne järgmisi presidendivalimisi, otsustas Petro Porošenko astuda konkreetseid samme. Ilmselt soovib ta oma käiguga mobiliseerida Ukraina-meelsed patriootlikud valijad. Seetõttu võttis ta ühendust Konstantinoopoli kiriku patriarhiga, kellelt küsis eriluba ehk iseseisvusakti Ukraina Õigeusu Kiriku autokefaaliaks. Porošenko toetuseks esitasid Ukraina intellektuaalid ja eelmised Ukraina presidendid pöördumise, kus rõhutasid riigipea otsuse tähtsust. Samuti toetas Porošenkot Ukraina parlament. Tõenäosus, et juunikuine Konstantinoopoli kiriku sinod selle loa andmist toetab, on üpris suur. Pehme võim usus

Aeg on selleks parem kui kunagi varem. Esiteks mõistab nüüd, pärast 2014. aasta Kremli agressiooni, üha rohkem ukrainlasi, et vaimne ja kultuuriline iseseisvus pole vähem tähtis kui geograafiline ja poliitiline iseseisvus. Üha rohkem usklikke on lõpetanud Ukraina õigeusu kiriku Moskva partiarhaadi kirikutes käimise ja selle asemel läinud üle Kiievi patriarhaadi alla. Kuna Moskva patriarhaati kasutatakse tihtipeale Vene pehme võimu tööriistana ning see on üks efektiivsemaid mõjutusvahendeid, pole mingi üllatus, et patriootlikud ukrainlased sellest kirikust lahkuvad. Mõned Moskva patriarhaadi õigeusu kiriku preestrid väidavad jutlustes, et Donbassis ei ole mitte konflikt, vaid vennatapusõda. Veelgi enam, mõned preestrid on keeldunud pidamast matuseteenistust Ukraina sõduritele või surnud lastele, kes on olnud ristitud teise patriarhaadi all. Viimane ukrainlastes vastumeelt tekitanud juhtum puudutas Brasiiliast pärit palgasõdurit, kes võitles Donbassi separatistide eest ja kelle ajakirjanikud leidsid üles Moskva patriarhaadi mungakloostrist Kiievist.

Teine põhjus, miks autokefaalia on tõenäoline, tuleneb Vene valitsuse tegevusest. See on nõrgestatud sanktsioonidest ega ole seetõttu nii innukas oma kirikut päästma. Siiski, kui Venemaa kaotab Ukraina religioosses mõttes, tähendab see arvestatava hulga usklike kaotamist ning hävitab müüdi Moskvast kui kolmandast Roomast. Autokefaalia andmine taastaks viimaks ometi ajaloolise õigluse pärast 1686. aastat, mil Moskva võttis ebaseaduslikult Kiievi oma patriarhaadi alla. Peale selle saab siis Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirikust nime ja staatuse poolest Vene Õigeusu Kirik Ukrainas, nagu see on juba paljudes riikides. Oluline on õigeusu ühtsus

Kõik ei ole siiski nii lihtne, kui näib. Konstantinoopoli patriarhi luba ei ole isegi mitte pool võitu, sest peale selle on vaja saada teiste välismaiste õigeusu kirikute nõusolek. Autokefaalia suurimad vastased on Moskva patriarhaadi Ukraina õigeusu kirik ja venemeelsed poliitikud Opositsiooniblokist. Neile kuulub mõni populaarne meediakanal ja on juba alustanud oma kampaaniaga. Võime süüdistatakse kiriku asjadesse sekkumises ja avalikkust püütakse hirmutada tulevaste religioossete konfliktidega. Autokefaalia vastased väidavad, et Ukraina kiriku ühtsust ei peaks algatama mitte Ukraina õigeusu kirikud, vaid Moskva patriarhaat. Lisaks survestab Kreml Konstantinoopoli patriarhi.

Näib, et autokefaalia protsess on saanud alguse ja seda on raske peatada. Siiski peaks Ukraina töötama rohkem õigeusu kiriku ühtsuse nimel, sõltumata Konstantinoopoli patriarhi lõplikust otsusest. Kiriklik iseseisvus ei ole mitte autasu või medal, vaid suur vastutus. Kui autokefaalia sünnib, läheb Porošenko nimi riigi ajalukku. Kui mitte, kaotab ta suure osa patriootlike valijate toetusest.

    Tagasi üles