Seenjuurte maailm

Amanita muscaria hüüfide ja Pinus radiata juurte vahel moodustunud ektomükoriisa FOTO: Randy Molina FOTO: Randy Molina

Eelmises palas sedastasime, et meie maailm on sinivetikate oma. Nagu ökoloogias tihti, on sellise üldistusjõuga väide ühelt poolt tõene ja teiselt poolt valelik. Ühes teoreetilise bioloogia kevadkoolis oli kunagi õhtuse arutelu teemaks «Ökoloogia seadused». Kevadkooli põhiideoloog, professor Kalevi Kull lõpetas diskussiooni tõdemusega: «Ökoloogia ainus kehtiv seadus on seega tõik, et ökoloogias seadusi ei ole.» Kuuldu peale küsisin mina lihtsameelselt, et siis pole ju see viimane seadus ka õige. Selle peale Kalevi itsitas kavala näoga ja ütles: «Just nimelt!»

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Sinivetikad ei oleks ilmselt kunagi suutnud maapinnale ronida, kui seened neid aidanud poleks. Evolutsioonis juhuslikult toimunud käepigistus ühe meile tundmata seene ja endise heterotroofi (elutekkelisest ainest toituja), nüüdseks aga sinivetikaid ringi vedava autotroofi (eluta ainest toituja) vahel osutus epohhiloovaks.

Mõistagi pidi igaüks maa peale ronimiseks endaga kaasa võtma paunakese ookeaniga. Seda teevad kõik maismaa hulkraksed siiani.
31.05.2018 02.06.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto