Jaan Ross: miks kuulavad inimesed kurba muusikat?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Jaan Ross.

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Hiljutised uuringud näitavad, et muusika mõjub ajutegevusele rohkem ja omab seetõttu ka suuremat teraapilist kasutusvõimalust, kui seni arvatud, kirjutab akadeemik Jaan Ross.

Ligi viiskümmend aastat tagasi Tallinna Muusikakeskkoolis ütles üks mu klassivend kord teise kohta: „Ei usu, et talle meeldivad aeglased osad.“ Selgituseks: klassikalise sonaaditsükli puhul on aeglane tavaliselt muusikateose teine osa, mida raamistavad kiires tempos mängitud esimene ja kolmas osa.

See lause on mulle meelde jäänud põhjusel, et ta osutab võimalikule seosele muusika kuulamise iseärasuste ja kuulaja isiksuseomaduste, muusikalise treenituse, emotsionaalse seisundi ja muu vahel. 2005. aastal Tartu Ülikooli psühholoogiaosakonna lõpetanud Hendrik Saare uuris oma bakalaureusetöös, kuidas inimesed kirjeldavad muusikast saadud tugevaid elamusi. Väljatoomist väärib kaks näidet.

Esiteks: „Minnes baarist jooki ostma, jäin poolel teel korraks seisma. Järgmine hetk märkasin, et muusika oli minu üle võimust võtnud. Mu keha elas muusikaga ühes rütmis. Hiljem panin tähele, et sama juhtus ka teistega, kes läksid baari õlle järele – baarini nad ei jõudnud.“ Teine näide oli järgnev: „Vapustuse garanteeris ainuüksi intonatsioonitäpsus, seda eriti topeltnootides.“

On selge, et need kaks kuulajat kontseptualiseerivad konkreetsel hetkel muusika vahendusel saadud elamusi üsna erinevalt. Üheks mõjukamaks uurijaks, kes kirjeldab erinevaid muusika kuulamise tüüpe, on nn Frankfurdi koolkonna esindaja, saksa filosoof, muusikateadlane ja helilooja Theodor Adorno (1903–69). Ta eristab oma kaheteistkümnes muusikasotsioloogiaalases loengus seitset muusikakuulaja tüüpi.

Üks neist on nn ekspertkuulajad, kes annavad Adorno järgi enesele igal hetkel aru sellest, mida nad kuulevad. Teised on jälle muusika suhtes ükskõiksed kuulajad, kelle kohta Adorno talle omasel sotsiaalkriitilisel moel kirjutab: tegemist on reaktsiooniga ühiskonna ebainimlikkusele ning ühtlasi tõend sellise ebainimlikkuse kohta.

Muusikakuulajate selline tüpoloogia on avameelselt hinnanguline. Adorno ei varja, et tema arvates peaks indiviid oma arengus püüdlema ekspertkuulaja staatuse poole. Tänapäeva kognitiivses neuroteaduses saadud tulemused näitavad aga, et erinevatel muusika kuulamise tüüpidel võib inimese elutegevuses olla erinev ökoloogiline nišš. Teiste sõnadega, erinevused muusikas võivad üht või teist kuulamise tüüpi ergastada.

31. oktoobril 2017 ilmus ajakirjas Nature Berliini Vabaülikooli ja Bergeni Ülikooli teadlaste Liila Taruffi, Corinna Pehrsi, Stavros Skourase ning Stefan Koelschi artikkel „Kurva ja rõõmsa muusika toime uitmõtlemisele [ingl mind-wandering] ja vaikimisi režiimi võrgustikule [ingl default mode network, DMN]“. Uitmõtlemine on see, kui inimene laseb oma mõtetel vabalt lennata. DMN on aju aktiivsuse muster, mis ergastub siis, kui inimene ei ole keskendunud välises maailmas aset leidvatele sündmustele ning aju on ilmsiolekus puhkerežiimil.

Muusika seos emotsioonidega ei vaja kuigi pikka selgitamist. Uurijad on vaielnud selle üle, kas muusika edastab (kommunikeerib) või tekitab (indutseerib) emotsioone. Tõenäoliselt teeb ta mõlemat. Rõõm ja kurbus liigitatakse psühholoogias nn põhiemotsioonide hulka. Ülejäänud kahe põhiemotsioonina lisanduvad neile tavaliselt viha ja hirm. Rõõmul ja kurbusel on muusikas robustsed korrelaadid. Need võivad avalduda heliridade ja laadide (mažoor ja minoor), tempo (kiire ja aeglane), registri (kõrge ja aeglane) ja muu najal. Treenitud muusikud võivad nimetatud seoseid vahel põlastada, kuid ilmselt pole põhjust eitada, et leinamarss on tavaliselt loodud minoorses helistikus, aeglases tempos ja madalamas registris.

Taruffi jt on uurinud testide ja funktsionaalsete magnetresonantskujutiste (ingl functional magnetic resonance imaging, fMRI) abil, kuidas avaldavad kurb ja rõõmus muusika mõju uitmõtlemisele ning selle aluseks olevatele neuronmehhanismidele. Nad leidsid, et kurb muusika seostub võrreldes rõõmsa muusikaga tugevama uitmõtlemisega.

Kurba muusikat kuulates pööravad inimesed oma tähelepanu rohkem sissepoole ning on hõivatud spontaansete eneserefleksiivste kognitiivsete protsessidega. Lisaks sellele võib uitmõtlemisele mõju avaldada muusika tempo. Rõõmus, kuid aeglase tempoga muusika soodustab samuti uitmõtlemist ning, vastupidi, ei soodusta nn metateadlikkust (ingl meta-awareness), st kalduvust oma mõtteid analüüsida.

Oluline on aga tõdemus, et muusika võimaldab DMN-aktiivsust eesmärgipäraselt manipuleerida. See tähendab, et muusikal võib hariduses ja meditsiinis olla tugevam potentsiaal, kui tõenduspõhises mõtlemises seni arvatud on. Vanad kreeklased ja tänapäeva muusikaterapeudid on seda muidugi intuitiivselt või kogemuse põhjal teadnud juba varemgi.

Tagasi üles