N, 8.12.2022

Mart Soidro: Tartu korvpall ja The Beatles

Mart Soidro
, literaat
Mart Soidro: Tartu korvpall ja The Beatles
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ansambel The Beatles (kellaosuti suunas vasakult ülevalt alates) koosseisus Paul McCartney, Ringo Starr, John Lennon ja George Harrison.
Ansambel The Beatles (kellaosuti suunas vasakult ülevalt alates) koosseisus Paul McCartney, Ringo Starr, John Lennon ja George Harrison. Foto: Robert Freeman/Scanpix

Tartu Ülikooli rektoraat ja Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi juhtkond arutasid korvpalliklubi tulevikku ning otsustasid lõpetada senise elukutselistest mängijatest koosneva meeskonna tegevuse (5.06.2018). Õige otsus. Kuigi viisakam olnuks enne selle pressiteate saatmist informeerida sellest ka peatreenerit ja mängijaid, kellel veel mitmeaastane leping.

Aga see selleks. Läheme ajas veidi tagasi. Eelmise sajandi 60ndatesse, mil Tartust sai korvpalli pealinn ja Laatsi Atsi (Viktor Laats, 1922–2008) eestvõttel rajati sõjakahjustustes purustada saanud Maarja kiriku asemele EPA (Eesti Põllumajanduse Akadeemia) võimla. See oli impulss mehehakatiste jaoks. Ise ma seda pilti pealt ei näinud, aga vanemad ja targemad inimesed kinnitavad, et 60ndate lõpus olid Kastani tänaval päikese käes kuivamas punased «All Stars» ketsid. Võta nüüd tagantjärele kinni, kas Anatoli Krikun (1948) oli juba siis Tartus sama kuulus kui Paul McCartney Liverpoolis, aga koos Aleksei Tammistega (1946) (järelikult John Lennon!) tõid nad puna põskedele isegi korvpallikaugetele daamidele. Nad olid küll Emajõe Ateenas, aga meri oli elavatel legendidel põlvini. Mõnikord ka üle pea.

Ja nüüd ei saa me Tartu korvpalli kuldseid aegu meenutades üle ega ümber Ilmar Kullamist (1922–2011). Korvpalliprofessorist. Viimast korda tuli ta mängijana Eesti (NSV) meistriks 1960. aastal, 38-aastasena. Pärast seda võttis viiuldaja dirigendikepi enda kätte ja järgnevad 15 aastat oli Kullam meie jaoks Kuldse Kalevi (kuni 1976 Tartu Kalevi!) korvpallimeeskonna peaarhitekt.

Ega tal kerge ei olnud. Küsisin suurmehelt tema Vikerkaare tänava kodus (8.04.2011), kuidas ta pidas vastu ühiskondlikule survele. Teha pärast mängu statistikat, samal ajal, kui ootused olid nii kõrgeks kruvitud! Tammiste, Tomson ja Lepmets olid vaata et maailma parimad mängijad!

Ja meie iidolitele oli siis koduvabariigis kõik käe-jala juures: elati hotellis Park, söömas käidi Edu sööklas, trenni tehti EPA võimlas...

Kullam: Laatsi Ats oli võimla juhataja. Tal olid piiramatud võimalused.

Aga see vastus jäi napisõnaliseks.

Küsisin: «Meestel jäi ikka väga palju vaba aega lolluste tegemiseks. Kas see teid tigedaks ei teinud, et mehed lähevad õhtul kõrtsi ja tulevad hommikul trenni? Te saite ju kohe aru, kui õhtuti oli pidutsetud?»

Kullam: «Lepmetsa puhul ei tabanud ma alati ära, kas ta oli pidutsenud või mitte. Aga Villemsoni puhul oli kohe selge, kui ta trennis hakkas kõva häälega ärgitama: «Poisid-poisid, proovime!» Ma nägin ju kohe ära, et mis siin enam proovida, kui ta ei jõua...»

Mina: «Sealsamas spordisaali kõrval oli söökla Edu... »

Kullam: «Seal nad talongide eest sõid, aga ilmusid ka «väljategijad sõbrad». Vaatasin, et treeni, palju sa treenid, aga asi läheb järjest hullemaks. Eks need jutud hakkasid ka minu kõrvu jõudma. Sõitsin EPA võimlast koju, aga kohe pidin tagasi sõitma, et kontrollida, kas mehed on ilusasti hotellis. Hotellis polnud kedagi... Läksin siis Edu sööklasse ja seal nad istusid kõik. Üks endine korvpallur tegi neile välja. Kõik mehed ei ole enam meeles.»

Aga liigume tänasesse päeva. Meenutame Tartu Ülikool/Rocki hiilgeaegu.

Nojaa. Teame, et sel aastal oli Tartu Ülikooli meekonnas kaks leedulast, ameeriklane ja rootslane (Priit Pullerits, Postimees, 5.06.2018). Mis «väheliikuva tsentri» nimi oli, teavad paari aasta pärast üksnes mälumängurid.

Tahan kirjutada hoopis sajandivahetuse ja sellele järgnenud korvpallielust Tartus. Vahur Kalmre, mu kunagine ülemus Postimehe päevilt, on kirjutanud nauditava raamatu «Tartu Rock! Tartu Rock!» (2016). Konkurente ju tavaliselt ei tunnustata, pigem öeldakse, et me ei nuta seda Georg Hackenschmidti parima spordiraamatu preemiat nähes. Aga Kalmre puhul, kes ise tuli TRÜ särgis 1975. aastal Eesti (NSV) meistriks, teeksin seekord meeldiva erandi.

«Tartu on eriline linn, seal on eriline meeskond ja oma unistustes loodab Kalmre raamatu lõpus, et kunagi on ehk heade mõtete linnas ka eriline publik, kes eristub teistest sellepoolest, et vastaste ebaõnnestumiste peale ei parasta ja pärast vaheaega jõuab õigel ajal saali nagu teatrietendusel. Et kui ükskord tõmmatakse mängusaali lae alla Tartu oma korvpallikuulsuste särgid, siis esimestena võiksid seal olla Ernst Ehaveeru, Aleksei Tammiste ja Tanel Teini omad,» kirjutasin kaks suve tagasi (Sport, juuli 2016).

Tanel Tein oligi viimane ikoon, kellega tartlased suutsid ennast samastada. Seega Ringo Starr, kui loo alguse juurde tagasi tulla. Viktor Laats, Ilmar Kullam ja Arne Laos (1937–2012) käisid mänge, kus Tein oli samas dressis kui Georgi Tsindzadse ja Tanoka Beard, veel vaatamas. Pärast seda lõppes ka vanameistrite ramm. Kuigi meeskonna kaks käilakuju, Riho Illak ja Meelis Pastak, ponnistasid edasi. Kumb neist oli ansamblis George Harrison, kumb helimees või Brian Epstein, jäägu lugejate arvata.

Märksõnad
Tagasi üles