Ometi kulus kuusteist pikka aastat, enne kui Senegali koondis end taas maailma eliitseltskonda suutis mängida. Kolm järjestikust MM-kvalifikatsiooni lõppesid põrumisega ning ületada pole suudetud ka El Hadji Dioufi juhitud põlvkonna saavutust Aafrika meistrivõistlustel ehk hõbemedaleid 2002. aasta turniirilt. Pärast seda on parimal juhul saadud 2006. aastal neljas koht.
Praegusele MMile ei sõitnud Senegal just kõige positiivsemate emotsioonide pealt, kui viies MMi-eelses kontrollmängus suudeti alistada vaid Lõuna-Korea. Horvaatiale kaotati, Usbekistani, Bosnia ja Hertsegoviina ning Luksemburgiga (!) mängiti viiki. Peatreener Aliou Cissé taktikaline kompetents seati tugevalt kahtluse alla.
2002. aastal koondist kaptenina tüürinud Cissé vaigistas kriitikute hääli aga parimal võimalikul moel, kui just nimelt suurt taktikalist küpsust demonstreerides mängiti MMi avamängus 2:1 üle Poola. Vastaste superstaar Robert Lewandowski tasalülitati täielikult ning eba-aafrikalikult meeskondliku esitusega saavutatud võit pani ilmselt paljud Teranga Lõvide poolehoidjad unistama kuueteist aasta taguse saavutuse kordamisest.
Pühapäevane matš Jaapaniga näitas aga ära, et nii lihtsalt need asjad ei käi. Kuigi kahel korral mindi juhtima, lubati jaapanlastel mõlemal korral viigistada ning pigem võivad senegallased rahul olla, et punktigagi pääsesid. Viimases voorus ei lähe midagi lihtsamaks, kui vastamisi minnakse Poola vastu hiilgava esituse teinud Colombiaga. Tõsi, ka kaotus võib aafriklased edasi viia, kuid sel juhul tuleb loota, et Jaapan kaotab veel suuremalt Poolale.