Katrina Lehis - mõõgaga eestlanna, keda kardab terve Euroopa

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Katrina Lehise pisipoeg Henri on tõeline päikesekiir ja tegus mürakaru. Nii aktiivse lapse kõrvalt jätkuks nii mõnelgi võhma vaid ema ametiks. Kuid Katrina jõuab hea ema olla, tippsporti teha ning koguni kuldmedaleid võita!

FOTO: Konstantin Sednev

Katrina Lehis (23) seisab malbelt naeratava, kuid kindla ja võitlusvalmina Eesti vehklemisdraama keskmes. Kes on see sihvakas sporditalent, Euroopa meistrivõistluste värske kullaomanik, kes vehklemisliidu äsjase otsusega Eesti koondise ridades MMile sõidab? Arter käis Katrinal külas ja avastas tema puhul terve hulga trumpe, mida rahulikud maneerid sugugi ei reeda.

Katrina Lehise nimi tasub spordivõhikutelgi kõrva taha panna – selle noore vehkleja tase on lihtsalt nii kõrge, et särab ka maailma areenil. Kuid talendi tee tippu pole kulgenud sugugi takistusteta.

Katrina pääseb maailmameistrivõistlustele, varasem koondislane Erika Kirpu jääb napilt joone alla. Selge see, et kired lõõmavad. Kuid need on õnnelikud mured! Enamiku alade puhul pole meil maailma tasemel kedagi välja panna, naisvehklejatel on aga medalilootusi rohkem, kui rajale mahuks. Terav sisemine konkurents kihutab parimaid aina kõrgemale. Nii jõudsime erakordsesse olukorda, kus viimastel Euroopa meistrivõistlustel võtsid Eesti epeenaised individuaalselt kõik kolm pjedestaalikohta ja lisaks naiskondliku pronksi. Praegu pole meil kõrvale panna ainsatki teist spordiala, milles oleksime nii kõvad.

Oi kui ohtlikud on need mõõgaga eestlannad! Kogu maailm kardab neid – ja kõige rohkem just Katrina Lehist. 186 cm pikk ja kiirete liigutustega sportlane on nii külma peaga, et suudab matši võita ka sügavast kaotusseisust, seega siis tõeliselt ohtlik ja ebamugav vastane. Spordipublik ja maailma tipptreenerid on rabatud – kuidas ta seda ometi suudab?

-Asume kohe asja kallale: EMi kulla võtsid sa kaotusseisust välja tulles. Mis salanipp sul on?

Ma pole selline vehkleja, kes tormaks rajal kohe ründama. Vaatan tasa ja targu, kompan maad ja siis otsustan, kuidas toimida. Vehklemises tuleb osata vastast lugeda, muidu ei saa. Sel korral pöördus taha jäämine matši lõpus minu kasuks, andis jõudu juurde, aitas ennast leida, see oli mulle endale ka üllatus.

Olin rõõmujoovastuses, et kulla sain. Kuid see, et suutsin kaotusseisudest välja tulla, lisas minu silmis EMi kullale veel väärtust. Nüüd tean, et mu pea püsib ka keerulises seisus täiesti selge. Varem pole ma selliseid matše teinud, seega olen sisemiselt tugevamaks saanud.

Tahan kindlasti just oma riigile medaleid tuua! Teha seda mõnele võõrale riigile ei pakuks mulle samaväärset rõõmu.

-Mis võiks selle kasvanud sisemise jõu võti olla?

Usun, et Henri sünd on mulle tasakaalukust juurde andnud. Laps aitab prioriteedid paika panna. Suudan pildi selge hoida ega lase ennast mõjutada mõttetutest asjadest. Emotsioonid või sopa loopime ei määra tegelikult tulemusi, suudan sellest rahulikult mööda vaadata. Energiat ei ole mõtet raisata, oskan seda vajalikele asjadele suunata. Mulle annab laps kindlasti eelise, tema ongi minu salatrump.

-Kuidas väga väikese lapse kõrvalt tippspordi tegemisega toime tuled? Tilluke Henri on sul ju igal pool kaasas.

Vahetult enne võistlust aitab temaga tegelemine keskenduda, süstib positiivsust. Mul ei ole aega üle mõelda. Matši ajal ma teda otseselt ei näe, saalis ei saa ta alati minu juures olla, aga pärast võistlust toob jälle rõõmu. Kui ma näiteks kaotan, on alati keegi minu poolt ja lohutab. Vaatad seda suurt armast naeratust ja ei saa ju olla paha tuju!

Mul on head abilised ka – terve hooaja käis minuga kaasas mehe ema Maire. Alguses küsiti, kas ta on minu ema, meie suhted on nii soojad. Sellist juttu, et ämmaga ei saa hästi läbi, pole meil üldse! Vastupidi, oleme kogu mehe perega väga lähedased, suhtleme tihedalt ja oleme hästi perekesksed inimesed. EMil ja MMil on kõrval mu oma ema Hele. Mees ei saa sel korral kahjuks kaasa tulla, ta on tööl.

„Henri sünd on mulle tasakaalukust juurde andnud,“ ütleb särav noor ema. „Suudan pildi selge hoida ega lase ennast mõjutada mõttetutest asjadest. Mulle annab laps kindlasti eelise, tema ongi minu salatrump.“

FOTO: Konstantin Sednev

-Spordikarjääri tipus ei söanda mitte igaüks emaks saada, kuidas sina selle julge otsuse tegid?

Mulle tegi Henri sellise üllatuse, et otsustas ise tulla. Kuid minu elus on see ainult positiivne muutus. Mul on nii palju aastaid veel ees tippsporti teha, kuid nüüd on ka väike nublu olemas.

Inimesed pabistavad liiga palju. Laps ei ole milleski takistus! Mina olen küll õppinud pärast Henri sündi kõike tšillimalt võtma. Kõik on korras, kõike jõuab, kõike saab! Elu on väga äge. Meil ei ole mitte midagi sellepärast tegemata jäänud, et Henri otsustas tulla.

-Spordis on rohkem selliseid lugusid, kus naised on laste sündides tippspordist loobunud. Olgem ausad: kerge see ju pole!

Jah, see ei ole kaugeltki lihtne. Eriti kui teha sporti tipptasemel: treeningud, võistlused, laagrid – kõike on palju ja laps tahab ka tähelepanu. Kõik oleneb enda otsusest, tahtmisest. Mõnele pole sport pärast ehk enam prioriteet.

Mina teadsin kogu aeg, et ei kavatse spordiga lõpparvet teha. Mind ei seganud sugugi, kui kuskil kommentaariumis inimesed kirjutasid: „Noh, nüüd saab lapse, nüüd ei tule sellest karjäärist enam midagi välja!“ Mõtlesin lihtsalt: „No vaatame.“ Ja siin ma olen – aasta hiljem tulin Euroopa meistriks. See oli loomulikult mu siht, aga et see nii ruttu juhtus, oli mulle endalegi üllatus. Mul ei olnud hetkegi mõtet, et ma ei jätka vehklejana.

-Suurepärane suhtumine: sa ei lase endale haiget teha, vaid muudad kahtlused ja kriitika hoopis oma edu kütuseks.

Ma loen kommentaare küll, aga ainult muigan nende peale. Isegi kui ollakse minu vastu. Mind see ei häiri – tean, mida suudan ja saavutada tahan, ja pigem see innustabki ennast veel rohkem tõestama. Kui tahad tippsporti teha, ei saa lasta ennast teiste emotsioonidest segada. Sõnad ei loe, loevad ainult teod. Pole mõtet jubedalt pettuda, kui mõni ütleb õelalt. See on ju ammu teada, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Mind see absoluutselt ei kõiguta.

Katrina Lehis 

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

CV

Katrina Lehis (23)
Eesti vehkleja
sündinud 19. detsembril 1994 Haapsalus
Sportlase karjääris mängib olulist rolli tema treener Helen Nelis-Naukas, kelle käe all Katrina vehklemist alustas. Koostöö jätkub edukalt tänapäevani.
2004 alustas 10-aastasena vehklemist Haapsalu vehklemisklubis
2017 aprillis sündis poeg Henri

Sportlikud saavutused:
2018 EMi kuld, individuaalne epee, Novi Sad
2015 EMi hõbe, naiskondlik epee, Montreux
2015 Euroopa mängud, hõbe, naiskondlik epee, Bakuu

2014 MMi kuld juunioride arvestuses, individuaalne epee
2013 MMi pronks juunioride arvestuses, individuaalne epee
2012 MMi pronks juunioride arvestuses, individuaalne epee

2013 EMi hõbe juunioride arvestuses, naiskondlik epee
2013 EMi pronks juunioride arvestuses, individuaalne epee
2010 EMi pronks juunioride arvestuses, naiskondlik epee
2013 Euroopa U23 meistrivõistluste individuaalne ja naiskondlik pronks

2014 aasta noorsportlane

Katrina on 186 cm pikk ja kaalub 65 kg
Elukaaslane Harri Uutar, aasta ja kahe kuune poeg Henri.

-Mida emaks saamine on sulle õpetanud?

Seniajani õpetab asjade organiseerimist ja aja planeerimist. Lapsega pole nii, et hüppad vups autosse ja lähed. Samuti seda, kuidas rahulikuks jääda. Sama oskus aitab matšil ka: ma ei kaota pead, vaid suudan pingega toime tulla. Pisikesel on ikka jonnituurid ja alati ei saa aru, mida ta tahab. Selge see, et ma ei lähe lapse peale närvi!

Laps on laps, ta ei mõista veel maailma, ja mina olengi selleks, et talle seda tutvustada. Kui lähed närvi, teed vaid iseendale kahju. Näiteks Budapestis oli ees väga pingeline matš ja olin ise väga pinges. Henril oli uneaeg, aga ta ei jäänud enne magama, kui mul oli matš võidetud ja pinge maas. Laps tajub sinu tundeid, saab nii hästi aru, mis sinu sees toimub, et see on täiesti müstika!

-Kui viia sama tõde nüüd vehklemisse tagasi, kas saab öelda: see, kes kaotab närvi, kaotab ka matši?

Jah. Kui laguned koost, nagu juhtus venelannaga EMi poolfinaalis. Kui närvid annavad järele, siis tehakse vigu, mida tipptasemel vehkleja muidu ei teeks. Kui kaotad ennast, on väga raske matši võita.

Vehklejal peab ennekõike olema väga tugev vaimne vastupidavus. Kõrvalt nii ei tundu, aga selle kolme minutiga jõuab rajal väga palju korda saata. Vehklemine on väga taktikaline ala, pea peab kogu aeg töötama, vaimselt pead leidma tasakaalu, et rahulikuks jääda ja samas kiiresti reageerida. Samad oskused tulevad kasuks igal pool elus. Nagu praegugi, kui ajakirjanduses toimuvad mingid pöörased asjad – ma ei lähe selle peale närvi. Ma ei ärritu, kui keegi ütleb minu kohta, et ma olen mõttetu vehkleja. Igal inimesel oma arvamus, nähtavasti see arvaja siis lihtsalt ei tunne mind.

Katrina vehklejatäht lõi särama nelja aasta eest, juunioride MM kullavõiduga. Kuid teed tipus on käänulised ja konkurents karm. Juulis toimuv MM annab sportlasele taas võimaluse ennast näidata, mil ta nii individuaalses kui naiskondlikus epees Eestit esindama sõidab.

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

-Ega sind spordimaailmas just hellitatud ole. Juba pääs EMile tuli üle noatera.

Mul vedas! Olen rõõmus, et mulle anti see võimalus. Hakkasime kohe treenima hoopis teise strateegiaga, valmistuma konkreetseks võistluseks. Eks ma mõtlesin, et tahaks medalit. Peab pingutama, kui selline võimalus anti, ja veel nii napilt. Õnneks suutsin selle võimaluse maksimaalselt ära kasutada. Elasin hetkes, EMi võidu rõõmujoovastuses, ma ei mõelnud, mis hakkab edasi saama.

Alguses jäeti mind MMi koondisest välja, aga EMi kuld muutis pilti. Eks meil on punktid ja tabelid, kes otsustab nii ja kes naa. Mina võtan asja rahulikult: pole mõtet oletada, mis oleks olnud, kui… sest me ei tea seda vehklemises kunagi! Võid maailma tipus olla ja järgmine päev kohe esimese matši kaotada. Praegu on MMil väga palju tugevaid naisvehklejaid, kes kõik võivad medalile tulla, ja vehklemises on ka üllatajaid palju. See teebki ala nii põnevaks.

-Napilt võistlema pääsemine on suur pingeallikas, nii mõnelgi ei peaks närv vastu.

Pinge oli minul ka, kindlasti! Et anti võimalus nii järsku ja keegi teine jäi paratamatult välja. Aga ma üritan mõelda võimalikult vähe selle peale, mis ümberringi toimub. Kui ma killustaks oma tähelepanu kõige selle vahel, poleks mõtet relva kätte võttagi.

MMi eel hoian samamoodi fookust treeningul ja siis juba võistlustel. EMi võit ei loe seal midagi, vastased on uued, pead uuesti tulemuse välja võitlema. Tuleb vastamisi minna paljude teistmoodi vehklejatega, korealased ja hiinlased on tugevad, tuleb kindlasti väga huvitav võistlus.

Midagi pole teha, meil on naiste hulgas palju häid vehklejaid, kes võiksid saada medali, aga kõik ei mahu riiki esindama. Paraku peab keegi välja jääma, olgugi et ta on tasemelt tipus. Eelmistel aastatel olen see olnud mina.

-Rio de Janeiro olümpiale oleks sind tulemuste põhjal võinud vabalt saata, aga otsustati teisiti. Kas see tegi meele mõruks?

Muidugi, kes ei tahaks minna olümpiamängudele! Aga tuleb leppida ja edasi minna. Olümpiaid tuleb veel, kindlasti tuleb ka minu võimalus midagi korda saata.

-Eesti naisvehklejate tipp on üllatavalt uhke, rohkem, kui ühe riigi koondisse mahub. Kindlasti on käinud kosilasi ka teiste riikide esindustest, et vaheta kodakondsust ja esinda hoopis meie maad?

Minu jaoks pole sellist küsimust! Ikkagi kodumaa, siin sündinud, kasvanud, treeninud. Tahan kindlasti just oma riigile medaleid tuua! Teha seda mõnele võõrale riigile ei pakuks mulle samaväärset rõõmu. Ega üleminek nii lihtsalt ei käi, kaks aastat siis minu teada võistelda ei saa. Riigi vahetamine võib tähendada ka treeneri vahetust, see ei pruugi olla kõige targem mõte.

-Äsja Eesti koondisest välja arvatud Erika Kirpu viskas sellise mõtte õhku, et Eesti riskib väga kõvasti ja tema kaalub hoopis Itaalia koondisega liitumist.

Seal on teised olud, ta elab Itaalias, tema elukaaslane on itaallane, tal on selle maaga side olemas. Mina ei oska tema avaldusi kommenteerida. Minu jaoks on Eesti kodu.

Katrina kodu Linnamäel on tema jaoks juurtega paik – seal on nii tema vanaema kui elukaaslase sünnikodu. Rahusadam, kus pereringis akusid laadida.

FOTO: Konstantin Sednev

-Eestlastel on ilmselgelt mingid trumbid vehklemises tippu jõudmiseks. Ja kenad okkalised nimed. Nagu hiljuti finaalmatšil: Lehis torkas Kuuske.

Jaa, seda nalja ikka tehakse! Meil oli enne lausa kolm pikka blondi puud Haapsalust, Paju on nüüd Differt. See nali saadab meid juba aastaid. Aga pigem usun, et eestlased on pikka kasvu, väga töökad ja külma peaga, nupp nokib.

-Kaks põhjust, miks Eesti jääb vahel parimatest sportlastest ilma, on treenimisvõimaluste tase ja profispordi rahastatus. Vehklemises on seis päris hea – parimad treenerid ehk ongi just Eestis?

Jah, treenerid on vehklemises tõsiselt head! Nad peavad olema head, kui niimoodi tehakse tulemusi, see on väga kõva sõna. Sportlastel on tulemuspõhine palk – siis saad ka lepingulise sissetuleku. Ma olin lepinguline sportlane, kuna 2015 tulime naiskonnaga hõbedale. Kaheaastane leping sai nüüd läbi ja just vahetult enne EMile minekut tuli mulle teade, et minu tööleping vehklemisliiduga on lõpetatud. EMi kuld tähendab, et mul on taas leping kaheks aastaks.

-Maailma tipus on palju Eesti vehklejaid, kas see tekitab stressi või just innustab takka?

Muidugi innustab! See süstib motivatsiooni, teised eestlased on poodiumil – muidugi tahad ise ka! See teeb kõrged sihid käegakatsutavamaks. Sellist asja, et kolm eestlast võtavad vehklemises EMil kõik kolm poodiumikohta, pole Eesti spordi ajaloos kunagi varem juhtunud. Minu teada pole ka ükski teine riik sellega hakkama saanud.

-Millised on tippvehklejate omavahelised suhted?

Mina isiklikult suhtlen kõigiga professionaalsel tasandil, eraelus me ei kohtu ja koos ei treeni.

Vehklemise teemal on intriige väga palju, aga see ei tähenda, et peaks isiklikult kellegi vastu midagi olema. Pigem on vaidlused treenerite vahel. Mina üritan ennast nendest eemale hoida ega näe põhjust kedagi laimata. Vastupidi, see on kõigi meie edu põhjus, et häid tegijaid on nii palju.

Võidutahe on inimestel suur!

-Vehklemine on reaalne võitlus! Spordiala juured on ju elu ja surma peale mõõgavõitluses.

Põhimõtteliselt on vehklemine praegu ka elu ja surma peale. Kes võidab, on elus, kes kaotab, on väljas. Oled üksi rajal ja sul on konkreetne vastane, kelle pead alistama. See pinge pole sama, mis 50 konkurendiga mõõtu võttes, see on palju teravam.

186cm kasv võimaldab vehklejal teha tõeliselt pika väljaaste. „Jah, olen keskmisest pikem, aga see on eelis, mida õpin järjest paremini kasutama.“

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

-Millised füüsilised eeldused annavad vehklejale eelise?

Mul on päris palju vedanud juba looduse poolt: pikk kasv annab ulatust juurde. Kuid vaja on ka reaktsioonikiirust, pikki peetakse aeglasemaks. Aga kõike saab arendada, treener annab tundi ka reaktsiooni ja täpsuse peale. Minu kasvu vehklejaid on tipus teisigi, kaks Hiina tüdrukut ja üks poolatar on isegi pikemad.

Mulle on ulatust õnneks päris kõvasti antud. Minu väljaaste on väga pikk, see sageli üllatab vastast – ta ei usu, et torkangi ära. Olen küllalt ebamugav vastane. Aga kui mul poleks plastilisust, siis ma poleks võimeline seda tegema. Kiirust, ma usun, saan veel arendada.

-Head eeldused siiski kedagi tippu ei vii, ainult töö. Kui palju sina treenid?

Seitse korda nädalas ja rohkemgi. Iga päev, laagrites kaks korda päevas, enne võistlusi töötame nädalavahetuseti ka. Vehklemistrenn kestab kolm tundi, see on väga sisutihe ja vaheldusrikas: soojendus, venitused, koordinatsioonitreening, vehklemise spetsiifiliste elementide harjutamine ja vehklemine. Muud eriti ei jõuagi, kui trenni teha ja Henriga olla. Mõnikord üritan ka sõpradega kokku saada.

Kuueaastane pisike päikesekiir, Katrina lasteaias.

FOTO: Konstantin Sednev

-Sinu treener on kümneaastasest peale Helen Nelis-Naukas. Kuidas teie koostööd sujub?

See toimib siiani väga hästi! Tema on mind vehklejaks kasvatanud. Treenerina on ta väga innustav – täielik oma ala fanaatik. Ning ta on väga tugev seljatagune: sa tead, et ta võitleb sinu eest viimase hingetõmbeni, järele ei anna. Sportlasena on väga hea teada, et treener teeb sinu heaks kõik!

Minu treener on kohati küll väga impulsiivne inimene, mina omakorda vaikne ja rahulik, aga me saame väga hästi hakkama. Mina ei taha sõna võtta, tema seevastu ütleb ausalt välja kõik, mida arvab.

Konflikte tuleb paratamatult ette, kui häid sportlasi on rohkem kui koondises kohti. Keegi saab ikka haiget ja tunneb, et tema saavutuste juures on selline otsus ebaõiglane.

Meil on treeneriga nii hea teineteisemõistmine, et enne kui ta jõuab midagi öelda, ma juba tean seda. Selliseid olukordi on palju. Oleme pärast naernud: tema raja kõrval just mõtles, et tee nüüd nii, ning mina samal hetkel juba teengi seda.

Elukaaslasega on samamoodi: tihtipeale ütlen välja tema mõtteid, mida ta pole veel ise jõudnud öeldagi. Meil on hästi tugev ühisosa, kokkusattumisi on hästi palju. Imestame mõlemad: päriselt või? Ongi kahe peale ühine mõtlemine.

-Kuidas sul õnnestus nii noorena leida enda kõrvale inimene, kes on samal lainel?

Saime tegelikult peol tuttavaks siinsamas Haapsalus. Sattusime ühte seltskonda. Ta võib sulle ise sellest rääkida. Üsna kiiresti saime aru, et ongi õige asi. Ja meie mõlema juured on ka lähedal: minu vanaema sünnikodu on siinsamas külas ja Harri sünnikodu on siin. Saan väga hästi läbi kogu Harri perega ja ka meie pere hoiab kokku. Mul on vanem õde Reili ja noorem vend Erik Johann, mina olen pere keskmine. Olen rahulik inimene, mitte mingi seltskonnalõvi, ja mulle meeldib kõigiga häid suhteid hoida.

See, et mul on pere, aitab mind tippspordis väga palju. Ma ei ole 24/7 vehkleja. Mul on vaja vahepeal muude asjadega tegeleda, siis tuleb värskus rajal tagasi.

Katrina Lehis koos elukaaslase Harri Uutari ja pisipoeg Henriga.

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Emaks olemise maailmameister

Harri Uuter, Katrina elukaaslane:
Katrina on tervenisti eriline inimene – erakordselt tugev ja tahtejõuline natuur. Temasarnast pole kedagi teist! Iseloomustada on teda väga raske. Ta võib näida hästi rahulik, aga kui kurjaks saab, siis olla väga kuri. Tema kohta keskmist sõna nagu polegi – ta on julge ja äärmuslik. Ta on inimene, kes hoiab palju endale, aga see ei tähenda, et seal palju peidus poleks.
Tutvusime nii, et ma isegi ei teadnud, kes ta on ja millega tegeleb. Sattusime ühte seltskonda, ta jäi silma ja hakkasin temaga rääkima täiesti suvalistest asjadest. Kuidagi juhtus nii, et me ei märganudki, kui kõik teised olid juba ära läinud, ning jäime kahekesi. Rääkisime terve õhtu. Alles siis, kui tuled põlema pandi, sain sellest aru. Nii ta läks. Siiamaani on meil alati huvitav rääkida.
Suhtleme väga palju ka siis, kui tema on võistlustel, alati pole võimalik kaasa minna. Vahel ütlen: ära kirjuta mulle nii palju, ma olen nagunii sinuga, keskendu parem! Mulle on oluline tema jaoks olemas olla, et tema saaks anda endast parima. Üritan teda kogu aeg rõõmsana hoida, huumorimeel on meil suht-koht sama koha peal. Kuigi vahel ma üritan liiga palju, alati mu naljad talle ei meeldi ka.
Nagu koer läheb peremehe nägu, nii oleme omavahel väga kokku kasvanud: oleme mõlemad amburid, kroonilised hilinejad, meil on väga palju sarnaseid jooni. Mõtleme ühtemoodi ja lõpetame teineteise lauseid. Ja minu arvates pole tippspordi saavutused teda üldse muutnud: ta on ikka sama inimene, minu Katrina.
Väga raske on öelda, kui uhke ma tema üle olen! Sest ta on igas mõttes suurepärane: imeline inimene, suurepärane ema, ta on minu jaoks nagu igal alal maailmameister!

-Mis sinu ellu peale spordi ja pere veel mahub?

Mulle meeldib süüa teha, eriti kooke. Henri kõrvalt pole palju enam jõudnud. Söön väga palju magusat, aga eks koormust on samuti kõvasti ning ma toidan poega ka. Olen alati olnud suur magusasõber ja üleüldse söögisõber. Minu respekt nende vastu, kes peavad dieeti, mina ei suudaks seda kunagi!

-Väga eluterve hoiak siredalt ja sihvakalt tippsportlaselt! Kuid olgem ausad, vehklemine on ala, kus kergus annab eelise ning kindlasti leidub neidki, kes peavad toidulaual silma peal hoidma.

Ma usun küll. Pead kiirelt liikuma ja hüppama, väga raske ei saa sellel alal olla, sa ei saa muidu nii ruttu eest ära, kui oleks vaja. Aga toitumine on taas üks teema, mille pärast muretsetakse minu meelest asjatult palju. Mina söön koguste poolest paari inimese eest ja kui tunne tuleb, panen ka suure šokolaadi üksi nahka. Ma ei kaalu ennast kunagi, enesetunne on oluline.

Mul on kurb näha, kui suur on see probleem noorte hulgas: inimesed dieeditavad, näljutavad ennast. Sellest pole mingit kasu ega tee kellegi tervisele head. See on hullumaja! Kui on probleem, ei tohiks ise endale mingeid piiranguid välja mõtlema hakata, pigem siis juba konsulteeri asjatundjaga. Paljud teevad ise endale karuteene ja ajavad tasakaalu paigast ära.

-Sa oled väga pikka kasvu, 186 cm. Eristuda pole alati lihtne, kuidas sina sellega toime tuled?

Mõni tõmbab tõesti selja küüru, et lühem olla. Mina tahaks hullult kontskingi kanda, kohe kõrgeid. Aga kui panen need alla, siis ma ei tunne ennast mugavalt. Vaatan niigi teistest üle. Stressiallikas see mulle ei ole. Koolis oli kindlasti norimist ka, aga mitte midagi sellist, mis oleks hinge läinud. Meil visatakse vehklemisringkonnas ka nalja, et mina olen Eiffeli torn. Iseenda üle peab oskama nalja teha, ma ei võta seda tõsiselt, naeran rahulikult kaasa. Ehkki sõltub, kuidaspidi mõelda, võib-olla teised on liiga lühikesed hoopis. (Naerab heatahtlikult.)

Jah, olen keskmisest pikem, midagi pole teha, aga see on eelis, mida õpin järjest paremini kasutama.

-Millisena sa Eesti vehklemise tulevikku näed? Kas medalisadu jätkub?

Tahaks loota. Meie naised on väga kõval tasemel ja ka Nikolai Novosjolov teeb väga häid matše. Motivatsiooni peaks jätkuma! Usun, et kümme aastat ja rohkemgi on mul endalgi kindlasti ees.

Praeguseid tugevusi ma ei kaota ja kogemusi tuleb aina juurde. Julgust ja tahtmist jätkub, ma ei näe põhjust, miks see peaks aastatega muutuma.

Katrina Lehis pärast triumfi koos treener Helen Nelis-Naukasega, kes on teda treeninud lapsest saati ning kaitseb emalõvina nagu oma last.

FOTO: FIE

Katrinas on olemas võitja X-faktor!

Helen Nelis-Naukas, Katrina treener:
Katrina tuli vehklemistrenni õega kaasa. Oli uje ja armas, ta pole üldse mingi kärts-mürts tüdruk. Koolis õpetajad imestasid, kuidas ma ta küll vehklema olen saanud. Aga sain! Mina märkasin kohe temas talenti. Pere ei usu kohe, et näen tulevast olümpiavõitjat. Kuid mina usun seda tänini, annan endast kõik, et see unistus teostuks. Katrina on erakordne vehkleja ja loodan, et kõik see on alles algus.
Ma ei taha sportlasele mingit pressi peale panna, vehklemises on iga võistlus isesugune. Oleks väga rumal lubada, et nüüd läheme ja paugutame MMil ka. Sa ei tea iial ette vastaseid, palavus, ajavahe… Ega ma väga õnnelik ole, et MM toimub just Hiinas. Oleme Hiinas käinud MK-etappidel ning katsetanud eri aegu kohalejõudmiseks. Sõidame kümme päeva enne sinna ja loodame, et aklimatiseerumine ning treeningud lähevad edukalt.
Katrinas on olemas võitja X-faktor. Ta võib olla 1:7 kaotusseisus ja ikka võita! Paljud viskaks püssi põõsasse, kuid tema vaim ei murdu. Tal on ka väga head füüsilised eeldused: pikk, vasakukäeline, sportlik keha, rahulik meel. Katrina trump on ka see, kui hästi ta ise suudab oma matše analüüsida – ta saab aru, mis rajal toimub. Tal on terav platsinägemine, oskab näha vastase igat liigutust, kogu tervikut.
Minu soov treenerina on anda sportlasele võimalikult lai võtete arsenal ja eri strateegiaid, mida tal siis olukorra järgi on võimalik kasutada. Ta oskab kuulata – mõnd asja on kõrvalt kergem näha. Mäletan juunioride MMi kullamatši, kui seis oli 14:14. Nägin, et töötab vaid üks võte. Katrina vastu: „Ma ei saa!“ Mina: „Sa pead saama!“ Ja ta ei kahelnud hetkegi, kohe läks, tegi selle ära ja võitis! Treener peab olema oma sportlase seljatagune. Võõras treener ei saagi nõu anda, kui ta pole seda sportlast ise treeninud, kuna ta ei tea, mida sportlane oskab ja suudab. Ma tean, kuidas sportlase vormi tippvõistluseks ajastada, mida selleks tegema peab. Täielik vastastikune usaldus ja pühendumine toobadki tulemused.
Minu õpilased on mulle sada protsenti nagu isiklikud lapsed, selge see, et seisan nende eest nagu emalõvi ja mulle on täiesti ükskõik, mida keegi sellest arvab. Hindan ausust ja õiglust. Põhjus, miks eestlannad on vehklemises maailma tasemel nii meeletult tugevad, ongi tihe konkurents: koondisekohti on neli, medalipretendente kuus. Kui mõni peab Katrina tiimi arvamist ebaõiglaseks, siis see, mis praegu juhtus, on pigem vist kingitus eelnevate jamade tasakaaluks. Asi on selge: ta tuli Euroopa meistriks, alaliit valis ta MMile poolthäältega 5:0. Ju keegi universumist andis meile selle võimaluse tagasi, mis kaks aastat tagasi ära võeti. Jumal on aeglane, aga õiglane!

 Katrina trump on külm pea ja oskus rahulikuks jääda.  

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Tagasi üles