Sisukord
Eesti
Postimees
06.06.2020
Eestlased murravad Lätti, aga mitte enam viina järele Eesti Postimees tähistas eile 163. sünnipäeva tordi ja näitusega (3) Hea uudis tuleviku toidudetektiividele Leitud sõduri viimane lend (1) Majandus Elu on läinud paremaks ja lõbusamaks Börsiaktsiatele joosti tormi juba eelmisel aastal Meelelahutuslaevandus otsib uut sisu Välismaa Aro Velmet: miks pole USA rassiline ebavõrdsus kadunud? (45) Venezuelas tiksub humanitaarpomm (1) Välismaa lühiuudised Arvamus Juhtkiri: «Tere jumalime, venda!» Aleksei Lotman: võitlus «metsiku» rannaga Kuidas öelda: «Sinu elu loeb»? (26) Eksinud merehulkurid Kunstimaastikule puhtalt lehelt? Oodatust parem Urmas Nemvalts: päeva karikatuur (2) Sport Soome meistriliigaga liitunud HC Tallinn loodab olla teerajaja Loe ⟩ Kiri, mis hävitas legendaarse Lance Armstrongi karjääri (1) Eesti ainus proff, kes võistleb Verstappeni, Leclerci ja Alonsoga Soome ja Eesti hobisportlaste seas vohab doping (1) Jaanus Kriiski kolumn. Piirkondlikud spordiliidud – kasutamata potentsiaal! Merendus Meelelahutuslaevandus otsib uut sisu Merenduse lühiuudised AK Hannele Valkeeniemi: sada aastat dramaatikat, eraldi ja koos Ojaveer, Kiho, Saluri: mälestusi iseseisvuse taastulekust EKI keelekool: «Ära mine närvi» Jüri Saar: Ameerika antiiktragöödia (11) Kuidas anda hinnet elurikkusele? Teadlane seletab: kas loodus ei saa tõesti üraskitõrjega hakkama? (3) Digikultuur. Mis saab eesti keelest digiajastul? (1) Vikerkaar loeb. Pildikesi õllerahva kaugemast minevikust Mats Traadi ajamaastikud Baltisakslased sõja jalus (2) Võimas ja tüütu Kelle veri vannitorustikus? Nädala plaat: Tantsumasina motoorne essents Aja auk. Kadumise esteetika (1) Popkameeleoni mutatsioonid ja kauakestvad kompleksid Juurikas: valitsus ja medal Juurikas: meedia viskleb krampides Arter Jaanus Rohumaa: Ma pole kunagi läinud kedagi vägisi ümber kasvatama, ammugi mitte õpetama Villade rajamine Hispaanias tekitas Swedbankis kahtlusi (1) Karu läks kõndima. Sest telekas olid ainult halvad uudised Purjetamine – kõige kallim viis jõuda kusagile tasuta Rabarber on Allikukivi veinitäht Yamaha number 18. Pool aastat elust projektiratta peale 30 noort moegeeniust mürgeldab Effil Meelelahutus Koomiks Sudoku

Põgenikekeskus Illuka metsas: sääserohke ja suhtlusvaene

6 min lugemist
Türgi noormees Metin on Illukal üle elanud tema jaoks täiesti enneolematu lumise talve paksu metsa sees. Õue ei julge ta praegugi eriti nina pista – ta ei ole harjunud meie sääskedega ja tal pole ka sääsetõrjevahendeid. Illuka varjupaigataotlejate keskust ümbritsev mets hirmutab teda. FOTO: Mihkel Maripuu

Mitte kunagi varem pole ei ole Illukal varjupaigataotlejate keskuses elanud korraga nii palju inimesi kui praegu – 26 enamasti noort meest, aga ka kaks väikelast ja eakas põgenik. Metsadetagune eraldatud varjupaik ei suuda pakkuda inimväärset külalislahkust, kirjutab Anneli Ammas.

Tellijale Tellijale

Ida-Virumaal Illuka põgenikekeskuse elumaja koridoris loksutab noor inguši naine käru hoogsalt edasi-tagasi, peaaegu aastane Muhhamed Amin joriseb ega taha lõunauinakule jääda. Naine liigutab käru üha innukamalt. Lõpuks jääb poiss magama ning noor ema sõidab vankri läbi köögi ja televiisoritoa spordiruumi magama. Õue sääskede kätte last viia ei saa.

Kahe ja poole aastane inguši­pere tütar istub samal ajal arvuti ees ja vaatab multikaid. Õue pole temalgi asja: sääskede pärast. Ja ega tal ole seal ka suurt midagi teha, sest Illukal pole isegi liivakasti, rääkimata kiigest või ronimisredeleist lastele.

Siiani pole laste mängukohast ka puudust tuntud, sest inguši lapsed on Illukal esimesed nii väikesed. Eesti riik on juba otsustanud, et sel perel on õigus pagulasena Eestisse elama jääda ja Illukal saab nende aeg peagi läbi. Muhhamed Amin sündis Soomes, kuhu pere oli jõudnud läbi Eesti, ja seepärast nad siia ka tagasi saadeti.

«Soomes olid väga head tingimused, keskus on Helsingi lähedal, lastele ümbruskonnas mitmed mänguväljakud,» nimetab ingušlanna. «Mänguasju meile Illukal anti.»

Arstiabi kaugel

Kui Balti uuringute instituudi küsitlejad talvel Illukal teiste põgenike seas ka inguši peret küsitlesid, olid sotsioloogid jahmunud, et Eestisse jõudes ei olnud imikut mitme kuu jooksul perearsti juurde kontrollile viidud. Veelgi enam: selgus, et põgenikele ei tehta üldse Eestisse jõudes tervisekontrolli; arstile viiakse neid vaid siis, kui keegi seda väga vajab.

Arst asub Illukalt 50 kilomeetri kaugusel Jõhvis, kuhu bussiga pääseb kolmel päeval nädalas ja muul ajal saab sinna vaid juhul, kui keskuse juhataja on kohal ja tal on aega sõit autoga ette võtta. Õnneks pole arstiabi siiani eriti vajatudki, sest põgenikud on olnud vaid noored mehed.

Ligi kaks aastat tagasi Gruusiast saabunud eakal abhaaslannal Izolda Lomaijal ei olnud algul lihtne põgenikekeskuse juhile selgeks teha, et diabeetikuna on tal tarvis sageli arstil käia ning tal on tõesti vaja viis korda päevas end süstida.

«Õnneks sai juhataja siiski aru, mis haigus see on ja nüüd on mul kõik rohud ja arstile pääsen ka alati,» on leplik naine rahul. Vanaema Izolda, nagu kõik Illuka asukad teda hellitavalt kutsuvad, tõstab elektriahjust välja lõhnavad leivapätsid.

Samas kõrval paneb kartuleid keema Bangladeshi noormees Satchi. Kiidab, et need on head kartulid, kuigi kodumaal sõi ta hoopis teistsuguseid toite. Eestisse jõudis ta pärast pikki rännakuid, kui tundis, et peab lõpuks pagemise lõpetama ja kusagile paigale jääma.

Satchil on jalas teksased, mida Izolda on aidanud parandada – naine aitab kõiki, kel abi vaja. Ligi kahe aastaga on ta väikesel õmblusmasinal kokku õmmelnud hulga lapitekke, mida jagub põgenikemajas nii tema enda ja tütrepoja ühisesse toakesse kui ka üldruumidesse.

Satchi tõdeb, et tema rahvas on külalislahke loomuga, jagavad omavahel kõike. «Siinkandis, Põhja-Euroopas, on inimesed isekamad ja tuleb loota eelkõige iseendale, mitte teistele,» ütleb noormees, aga ta ei heida seda ette. «Olen nii raskeid katsumusi läbi elanud, et siin pole midagi rasket. Teen iga päev jõusaalis trenni, jooksen külasse ja tagasi: püüan hoida kindlat igapäevast rutiini.»

Tegevusetus on Illuka asukate üks raskemaid katsumusi. Nad teavad täpselt, päevapealt öelda, kui kaua on Ida-Virumaa metsade taga viibinud, ent keegi neist ei tea, kui kaua võib see elu kesta. Migratsiooniameti vastus peab tulema poole aasta jooksul ja kui see on eitav, võib minna kohtusse seda vaidlustama – sel põhjusel on näiteks Gruusiast tulnud pere varsti juba kaks aastat Illukal.

Kord nädalas makstakse kinni bussisõit Jõhvi – peamiselt toiduainete järele, sest 76 euro eest kuus peavad varjupaigataotlejad ise söödud saama. Kui tahakski tihedamini maakonnalinna sõita, tuleb piletiraha kõhu arvelt näpistada. Lihtsam on neil, kellel varasemast veidi tagavararaha või saadab lisa mõni sugulane, kes juba kusagil

Euroopas end sisse seadnud.

Huvi ja ka vähese tegevuse tõttu soovivad põgenikud õppida eesti keelt, ajalugu, kultuuri – et saaks üldse aru, mis maale nad lõpuks sattunud on. Ei Kameruni ega Kongo noormehed olnud varem niisugusest väikeriigist nagu Eesti kuulnudki, aga kui nende varjupaigataotlusele jaatavalt vastatakse, soovivad nad siia jääda.

Muljed, mis inimestest eemal metsade taga Eestist tekkida võivad, ei ole kindlasti eriti julgustavad.

Viimase kuu jooksul on kord nädalas eesti keele õpetaja Illukal tundi andmas käinud – vähe küll, aga rohkem kui mitte midagi. Terve maja peale on kaks telerit, millest üks ei näita ühtegi Eesti kanalit. Internetis saab olla vaid kolme arvutiga arvutitoas ehkki mitmel põgenikul on sülearvutid ning interneti teel suhtlemine võiks leevendada perest ja sõpradest eemalolekut ja aidata edasiseks tööd otsida.

Varjupaigataotlejate olusid uurinud Kristina Kallase sõnul ei saa Illuka probleemide puhul sugugi vaid raha taha pugeda. «See on suhtumise ja tahte küsimus,» on ta veendunud.

Sääsekartlik rahvas

Kas või see, et kogu põgenike seltskond askeldab ilusal suvepäeval umbses majas ja õue nina pista ei saa, sest nad pole harjunud Eesti sääskedega – ja neid on tänavu jälle väga palju, eriti niiskes metsas. Võimalikest sääsetõrjevahenditest pole nad kuulnudki ning kui ongi, siis väikesest toetusrahast selleks ei jagukski.

Köögi aknaid vahepeal küll avatakse, aga siis on kõik kohad valusasti hammustavaid sääski täis. Elu teeks veidigi mugavamaks paar sääsevõrku.

«Ma pole kunagi niisuguses suures metsas olnud,» ütleb türklane Metin. Ta kardab metsa ja kardab sääski. «Alles viimastel kuudel on siin öösiti turvamees – ikkagi mets ümberringi!» lausub mees, kes on Illukal üle elanud ka tema jaoks täiesti harjumatu lumerohke talve.

«Küla on meist kolme kilomeetri kaugusel, aga seal pole kellegagi rääkida – nad ei oska inglise keelt. Ja Jõhvis räägib ka enamik vene keelt ning inglise keeles on raske hakkama saada,» loetleb Metin.

Ta ei ole kordagi arsti poole pöörduma pidanud, aga kardab, et sealgi tekiks keele pärast raskusi. «Ka siinse direktoriga ei saa suhelda, sest ta ei oska inglise keelt: ainult «tere!» ja see ongi kõik, mida temaga saab rääkida,» on Metin pettunud. Teine keskuse töötaja siiski oskab inglise keelt ja Jõhvis arsti juures käies leitakse sealgi vajadusel inglise keele tõlk.

Aga viimasel ajal on Eestisse hakanud jõudma põgenikud ka prantsuskeelsetest Aafrika riikidest. Keskuse sotsiaaltöötaja Tiina Kuznetsova sõnul on Tartus prantsuskeelne tugiisik, kes aitab Kongo ja Kameruni päritolu põgenikel asju ajada.

Izolda katab koos inguši naisega kiiresti väikese teelaua – ahjusoe leib, või, küpsised – ja kahetseb, et ei saa külalisi kodumaise kombe kohaselt hoopis külluslikumalt kostitada.

Probleemid Illukal

Balti uuringute instituut viis siseministeeriumi tellimusel detsembrist maini läbi uuringu «Eestis erivajadustega varjupaigataotlejatele pakutavate teenuste võrdlus Euroopa Liidu õigusaktides sätestatuga ning teiste liikmesriikide praktikatega». See näitas, et 2001. aastast tegutsevas Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses on rohkelt probleeme.

Kuigi kõigile varjupaigataotlejatele peaks olema tagatud tasuta arstiabi, ei ole inimestel infot, kuidas see süsteem toimib ja kelle poole nad pöörduma peaksid. Arstiabile ligipääsu korraldatus on puudulik ja eelkõige on see oluline probleem erivajadustega (nt väikelapsed ja eakad) varjupaigataotlejate puhul.

Vastuvõtukeskuse elanike vaba aeg ei ole mingil moel sisustatud, sealhulgas pole eesti keele kursusi. Valmisolek keeleõppeks ja erialaseks enesetäienduseks ja vaba aja sisukamaks veetmiseks on keskuse asukatel väga suur.

Geograafiliselt ja sotsiaalselt isoleeritud asukoht võib iseenesest põhjustada vaimse tervise häireid. Puudub võimalus Eesti ühiskonda integreeruda, omandada uusi tutvusi ja sõbruneda kohalikega.

Keskuse elanikud kurtsid vähese suhtluse üle keskuse personaliga, peamiselt juhatajaga. Oluliselt vajab parandamist varjupaigataotlejatele vajaliku info edastamine. Praegune praktika, kus värske saabujaga kohtumisvestlust ei peeta, sisekorraeeskiri esitatakse kirjalikult paberil allkirjastamiseks ja muu eluoluline info tuleb sotsiaaltöötajalt ise uurides, ei taga, et põgenikud oleksid teadlikud neile pakutavast abist ja teenustest. (PM)

Heategevusühing hädaliste heaks

Kuu aega tagasi lõid Kristina Kallas ja Ingi Sutrop MTÜ Eesti Pagulasabi, mille eesmärgiks aidata kaasa pagulaste integreerumisele Eesti ühiskonda, aga aidata ja nõustada ka varjupaigataotlejaid.

«Praegu oleme aktiivselt tegevad Sri Lankalt pärit naispagulase arstiabi korraldamisega – tal on üks silm klaasist ja selle tagune närv on tal juba mõnda aega valutanud, kuid kuna naine ei räägi ühtegi keelt peale tamili keele, ei ole ta seni suutnud ka ise korraldada endale arsti juurde minemist,» rääkis Kallas.

«Naisel on pagulasena haigekassa kindlustus ja meie vabatahtlik abistab nüüd teda arstidele vastuvõtuaegade saamisel ja käib arsti juures kaasas,» lisas ta.

Illukale tahab Eesti Pagulasabi muretseda wifi ruuteri, osta lastele liivakasti ja kiige. «19. juunil korraldame Illuka naaberküla Jaama elanike ja põgenikekeskuse elanike ühise kultuuriõhtu, kus valmistatakse üksteisele maitsmiseks rahvusroogasid,» tutvustas Kallas heategevuse lähiplaane. (PM)
----------------------------------------------------

05.06.2020 06.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto