Merilin Kirbits, Margus Tabor, Külli Reinumägi, Karol Kuntsel: kõik nad on Ormussonid etenduses «Felix Ormusson». FOTO: Oma Lava

Friedebert Tuglase suvitusromaani «Felix Ormusson» teatrilaval taas nähes ei pääse mälupiltidest Mati Undi paarikümne aasta tagusest lavastusest «Helene, Marion ja Felix». Eredaid mälestusi polegi nii lihtne üle kavaldada. Ent Oma Lava on leidnud oma vaatenurga ja mänguviisi Tuglase lavakeelde tõlkimiseks. Jätnud teisejärguliseks niikuinii hapra süžeetasandi, põhineb Ormussoni-mäng nimitegelase assotsiatiivsel eluvaatlusel, elu sõnastamisel distantsilt. Hästi sobib suvepäeviku laadiga Eve Ormissoni kujunduse põhimotiiv – paber. Tegelased viskuvad kortsus paberikuhja, mattuvad oma kujutlustesse. Paberist voltimine kui kujund elukaugest sõnastamise maailmast, samas ka loovusest. Suur must ratsu, kes proloogis valmis volditakse, mõjub kui lendu kippuv tuulelohe või pegasus, hiljem saab temast muinasjutuline Trooja hobune.

Tellijale Tellijale