Pärnu Suveteater toob Sepo Seemani ja Piret Laurimaa taas armastajatena lavale. Millised suhted seovad aga näitlejaid tegelikult? «Ma olen Sepole nii vanaema kui ka tütar olnud. Ja sinna vahele kõik armukesed, kallimad ja naised,» ütleb Piret kavala muigega. FOTO: Lilli Tölp

Sepo Seemani ja Piret Laurimaa lavaarmastus on lõõmanud mitukümmend aastat ja neid seob mitusada jagatud suudlust – ilmselt rohkem, kui nii mõnelgi kirglikul armastajapaaril oleks vastu panna. Sel suvel astuvad nad publiku ette taas armastajatena, kuid hoopis ootamatus võtmes, nimiosades Pärnu Suveteatri lavastuses «Inriid ja Toomas Nipernaadi».

Tellijale

Vastandlikumaid tegelasi kui Sepo Seeman ja Piret Laurimaa on raske ettegi kujutada! Sepo on suur ja tahumatu, võtab meid vastu, tunked seljas ja hari käes, olles äsja ühele poole saanud suveteatri põranda ehitusega. «Pole siin midagi, kõik tuleb ise teha,» hõikab ta reipalt, nägu pingutusest õhetav. Mees nagu orkester – lavameister, ehitaja, koomik, vajadusel ka traagik.

Piret hõljub kohale kergel ja graatsilisel sammul, tema peentes näojoontes ja madalas siidises tämbris on omajagu aristokraatlikkust.

Niipea kui Piret saabub, lööb Sepo nägu särama ja rassimise vaev on nagu peoga pühitud. Isegi väike surakas elutervet edevust kerkib karuse karakteri pinnale – «Kas ma panen roosa särgi või triibulise?» vaatab ta abiotsivalt Pireti poole, kes naeratab südamlikult ja teatab: «Mõlemad on väga head. Kõik on hästi!» Ja korraga ongi hästi, õhus pole pinge varjugi, olgugi et etendus on kohe-kohe algamas. Kaugele on näha, et nende kahe vahel on palju rohkem, kui tavaliselt näitlejate vahele mahub.

Eesti naine ja nõrguke? Kindlasti mitte!

Värskes suvelavastuses olete armastajad, millised teie suhted tegelikult on?

Sepo: Tegelikult oleme eluaegsed armastajad. Artekis olime koos! No tegelikult ikka pedas saime tuttavaks ja mõistsime, et teisiti enam ei saa.

Piret: Jaa, võidki nii kirjutada: Seeman ja Laurimaa kolisid kokku. Ma olen Sepole nii vanaema kui ka tütar olnud. Ja sinna vahele kõik armukesed, kallimad ja naised. Laval.

Krutskid hoiavad suhtes särtsu sees!

Nii et sina, Piret, oled kõik tähtsad naised Sepo elus, ühes isikus?

P: Ainult Sepo ema ei ole ma veel olnud! Tundub, et mulle sobivad paremini äärmused.

S: Piret on inimene, kellega ei pea teesklema. Mängima. Näed, näitleja ei taha elus mängida! Me kumbki ei suuda kokku lugeda tükke, milles oleme koos mänginud.

P: Meil on tore ja hea koos olla, sarnane mõtlemine.

Piret ja Sepo ei karda armastust värskest vaatenurgast mõttestada. Ja ei pelga sõna võtta ka sellistel riskantsetel teemadel nagu flirt, vägivald ja šovinism. FOTO: Lilli Tölp

Milles see sarnane mõtlemine siis väljendub?

S: Üks külma vette hüppamise projekt oli meil teles «Vilde tee». Olukord oli selline, et sul polnud kuskile taganeda, tuli olla nii palju kui võimalik vaimukas ja partnerile tugineda. Selles projektis oli meid loomulikult rohkem, Piret oli üks peategelasi, aga seal sai kohe selgeks, et mõne inimesega klapib, tuleb välja. Mõne teisega aga ei tule!

P: Kui me nii hästi läbi ei saaks, siis poleks ka seda suveteatrit ega kooskäimisi.

S: Mingeid ühiseid tükke, mis on käima läinud, oleme koos mänginud üle saja korra. Ma ei usu, et see on mingisugune juhus! See on kindlasti õnnestunud partnerlus.

Kust Pärnu Suveteatri idee alguse sai?

S: Ma ütleks, et selle asja vedur ongi just pikaajaline sõprus. Vanemuise peanäitejuht Tiit Palu on tähtis mootor kogu selles asjas. Kuna Pärnu ja suvi käivad kokku ja meie elamised on Pärnus, tuligi mõte, et midagi võiks ju suvel teha. Meile on see puhkus ja töö käsikäes, võimalus teha seda, mis meeldib. Hea ju, kui ei pea kusagile kaugele võpsikusse sõitma suveteatrit tegema. Mõtlesime, et kui meil on omal õue pealt võtta kõike, mida etenduseks vaja – dramaturg, lavastaja, näitlejad –, siis selline mõnus põlveotsateater on tore teha.

P: Kaks peret kokku selle mõtte peale tuli. Teatrit teeme neli aastat, kuid sõprus Sepoga on kestnud juba kakskümmend viis, tundub, et terve elu.

S: Etenduse ja prooviperioodil oleme väga tihedalt pead-jalad koos. Esimeses etenduses tegid ka meie lapsed kaasa, nüüd on nad rohkem lavatagused jõud.

Piretiga ma tean alati, et asi peab vett. Ma olen temaga laval väga õnnelik, tean ette, et see on turvaline minek, looming ja tegemine.

Loomingu õnnestumises ongi vaja teataval määral turvatunnet, et saaks vabalt lennata? Hirm hoiab tiivad kammitsas.

S: Hirmuga ei tule muidugi midagi välja!

P: Ma arvan, et usaldus ja üks veregrupp on oluline.

-Mis teie veregrupp siis on?

P: Mul on null, reesusnegatiivne.

S: Mul on A, positiivne. Just hiljuti sain teada – «Sweeney Toddis» (muusikal mõrtsuk-habemeajajast – K. H.) käisin verd andmas, siis öeldi.

Seega meditsiiniliselt olete ju pigem vastandid?

P: Vastandid võivadki samal lainel olla. Ja ka vaimne klapp ei tähenda seda, et kõik sujub alati ideaalselt. Ikka vihastame teineteise peale. Aga häält me ei tõsta, siis oleme pigem vait.

S: Me oleme vait jah! Me saame aru.

P: Läheme nurga taha, natuke mõtiskleme asjade üle ja siis on jälle hästi kõik.

Mis erimeelsustest üle aitab?

P: Ajaga läheb üle.

S: Mingit kuumaverelisust ega ragistamist ei ole. Pole nii, et elame välja ja röögime. Mul puudub selleks ju põhjus ja vajadus ning Piretil samuti. Aga ta oskab seda kuidagi teistmoodi teha, nii et ma saan aru, kui ta on vihane.

P: Ja huumorimeel aitab alati! See ei ole ju vere peale mäng siin.

Huumor on üldse asi, mis aitab elus terveks jääda. Kuidas teil huumorimeelega lood on?

S (spontaanselt): Ei mina oska seda nalja teha ega naljakas olla! Olen lihtsalt teinud oma asjad ära, täitnud oma jupid ära. Ma loodan, et ma ikka olen näitleja ka muudes rollides, mitte ainult koomikuna. Näiteks Nipernaadi niisamuti – siin ei ole koomuskit nii väga midagi teha.

P: Mul on koomilisi rolle, aga samas ka traagilised rollid on ikkagi läbi huumori, iseenda üle irvitamise. Nii tulevad need paremini välja kui siis, kui hakata sõna otseses mõttes tragöödiat mängima.

S: Huumorit ma hindan väga kõrgelt küll. Kui vahel sähvab, siis on väga tore. Hea nali teeb ikka rinna rõõmsaks. Vahet pole, kellel see õnnestub, ma pole kordagi isegi kade olnud.

P: Huumorimeel on ikka vist kaasa sündinud. Elu jooksul see võib-olla areneb, aga sulle kas on seda antud või ei ole.

Huumorimeel läheb ajapikku tavaliselt teravamaks ja tumedaks?

P: Jah. Väga tervendav on iseenda üle naerda. Väga äge, kui laval tekivad partneriga improviseeritud lahedad stseenid – siia ma võin ennast vaatama unustada. Meil on laval mingid raamid küll ees, aga on ka ruumi ennast vabalt tunda ja üllatada. Eile just oli nii «Nipernaadis» – Sepo tegi mulle striptiisi.

Hetk peale striptiisi-stseeni. Inriid kehastab ülihoolitsevat naist, kelles siiski ei puudu iseteadlikkus ja isiklik telg. Fotod etendusest «Inriid ja Toomas Nipernaadi, armastus ja vabadus». FOTO: Tiit Palu

Striptiisi???

P: See oli väga naljakas! Ja võttis südame alt soojaks. Läksin kaasa.