Sisukord
Juhtkiri
Postimees
27.05.2020
Video ⟩ «Ujusin üle ja nägin Euroopa Liidu märki.» 38-aastane Aafrika Põhja-Koreast pagenud mees räägib oma põgenemisloo Eesti Piiride avamine tõi Soomest 10 nakkusjuhtumit Ubja lähistel varises sisse vana kaevanduskäik Aab: Rail Balticu Pärnumaa trassi nihkumine ei ole välistatud Eesti lühiuudised Majandus Üle hulga aja laenu võtnud Eesti plaanib veel laenata Majanduse lühiuudised Bolt loodab saja miljoni euro abil turuosa kasvatada Saksamaa valitsus haarab Lufthansas ohjad Maksepuhkusel iga kümnes laen Töötajate palgaootus on kahanenud Kohus vaeb uue õlitehase ehitusluba Välismaa Euroopa rohelised kritiseerivad Eesti investeeringut põlevkiviõlitehasesse Välismaa lühiuudised Kriitikud peavad eriolukorra lõpetamist Ungaris sisutühjaks žestiks Kosmoselendudele koidab uus ajastu Arvamus Mart Raudsaar: uus dimensioon ajakirjanduses Maarja Vaino: hea hautise retsept Andres Peets: maksma peab tee kasutaja, mitte auto omanik Andres Herkel: aeg e-valimised maailma viia Erkki Bahovski: vana normaalsus Uno Ainsoo: ületootmine maasikapõldudel Juhtkiri: kosmos on lähemal kui Paide Kultuur Kuidas mõjutab tehnoloogia inimeste enesetaju? Eino Tambergi sünniaastapäeva tähistatakse suurejooneliselt Ivo Felt: karta on massilist B-filmide puhangut Sport Spordi lühiuudised Urmo Aava ralli MM-etapist Eestis: meie puudused võivad olla tugevused, kui neisse ise usume Erki Nool ootab päeva, mil tema tippmark kukub Tartu Doktor Väino Sinisalu elutöö ei ole tehtud Jüri Saar: Puhuge! Kõvemini! Urmas Kruuse: kriisist saadud kogemus tuleb enda kasuks tööle panna Peep Peterson: nõuan ausaid maasikaid! Linnavalitsuse veebikoosolekule tikkus kutsumata külaline Koroonakriis nullis Tartu raekotta lifti ehitamise Tartu lühiuudised Linn lükkab majanduslanguse hirmus lasteaia kalli remondi edasi Kaasava eelarve ideedest paistab sportlik eluviis Elektrirattaid saab nüüd tasuta parklas laadida Kultuuri lühiuudised Meelelahutus Koomiks Sudoku

Juhtkiri: tankiga viie rikkama hulka ei sõida

2 min lugemist
Saksamaa Leopard 2 tank. FOTO: INTS KALNINS/REUTERS/Scanpix

Taasiseseisvumise järel tuli riigikaitset hakata üles ehitama nullist. Riigikaitse oli krooniliselt alarahastatud (kaitsekulud moodustasid umbes protsendi sisemajanduse kogutoodangust ja alla selle), osal selle aja poliitikutel ja riigiametnikel polnud riigikaitse arendamiseks ka tahet. Iseenesest võis toonastest Lääne-Euroopa poliitikutest aru saada, kes leidsid, et sõjavägi ja sellele tehtavad kulutused on külma sõja lõpu järel rudiment, kuid mitte meie omadest, kes arvasid, et põhimõtteliselt piisab ka politseist ja piirivalvest. Õnneks ei jäänud see seisukoht domineerima ning riigikaitse arendamisel on viimastel kümnenditel kokkuvõttes tublit tööd tehtud. Investeeritud on taristusse, relvastusse ja varustusse ning praegu on Eesti üks väheseid NATO riike, kes kulutab riigikaitsele vähemalt kaks protsenti SKTst.

Kui rääkida kaitsekuludest, siis on väikesel Eestil Ameerika või Venemaaga raske pariteeti saavutada. Me peame ka endale aru andma, et Eesti pole nafta- ega gaasirikas araabia maa, mille šeigid võivad end relva- ja lennunäitustel ülal pidada nagu lapsed kommipoes, ostes ära kõik, mis neile silma jääb. Meie ressurss – sealhulgas inimressurss – on piiratud ja sellega on vaja arvestada. Seepärast ei saa me lubada endale riigiakaitse vallas vigu, kui meie eesmärk on kvaliteet.

Vaja on poisid sõjaväkke saada ja mida rohkem, seda parem, sest ka meie põhiseaduses on kirjas, et Eesti kodanikud on kohustatud osalema riigikaitses. Mitte nii, nagu mõne suure aastakäiguga juhtus, et vaid kolmandik sai sõjalise väljaõppe. Selles osas peaksime püüdlema nende näitajate poole, mis on Soomes. Meie ametnikele meeldib igasuguseid norme täita ning ületada ja sellest kärarikkalt raporteerida – tehku järele! Seda ei tee üks ameerika miljardär meie eest.

Teise maailmasõja-eelses Eestis kulutati riigikaitsele veerand riigieelarvest. Sellest, mis järgnes, aga see ei päästnud. Poleks päästnud ka see, kui oleks kulutatud pool või kolmveerand. Eesti oma tankipataljon ja Patriot raketid, nagu saavad olema poolakatel, oleks tore, kuid see pole peamine.

Meil peavad olema ka teised liitlased peale armee ja laevastiku.

Tähtis on tahe. Iisraeli armee on üks maailma tugevamaid, kuid oma riiki ja oma elusid tuli neil 1948. aastal kallaletunginud araablaste eest kaitsta samahästi kui paljakäsi, sest lahkuvad britid jätsid sõjavarustuse, mida nad kaasa ei saanud võtta, araablastele. Polnud neil toona erinevalt praegusest ka liitlaseid ja loota said nad vaid iseendale.

Lisaks peavad meil olema ka teised liitlased peale armee ja laevastiku. Näiteks nüüdistehnoloogia ja -teadus, hea majanduskeskkond ning see, mis mõjutab ükskõik millise arenenud riigi peamise ressursi, inimressursi kvaliteeti – haridus ja tervishoid. Lihtsalt tankiga rikaste ja arenenute hulka ei sõida.

Seotud lood
26.05.2020 27.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto