Festivali esile kerkides tekkis alguses küsimus, kui väga on Eestisse vaja järjekordset suvist muusikaüritust. Oli ju alles päev enne Sweet Spoti algust teatanud oma toimumata jäämisest Moonlandi festival, mille taga võis olla ka inimeste leige huvi. Lisaks leidsid Sweet Spotiga samal ajal aset nii Viljandi pärimusmuusikafestival kui ka Kalana Saund.
Reedel linnafestivalile jõudes tuli tunnistada, et inimesi jagus Kultuurikatla alale korralikult. Põhjusi võib olla mitu, kuid ühena saab välja tuua tõsiasja, et artistide nimekiri pakkus kõigile midagi, eriti nostalgilises mõttes. Samas ei olnud ükski lava ülerahvastatud ning joogi ja söögi kättesaamine tundus samuti toimivat.
Kuigi festival algas juba reedel kell kolm, jõudsin kohale alles õhtul kella kuueks. Siinkohal võivad korraldajad mõelda, kas tasub tulevikus lükata kava algus hilisemaks või tõsta festivali toimumisaeg laupäeva ja pühapäeva peale. Kindlasti leidus ka teisi kontoriinimesi, kes oleksid tahtnud varem esinenud kohalike artistide (nagu Mick Pedaja, Vaiko Epliku ja Eliidi või Miljardite) etteastest osa saada.
Ehkki artistidest tasub esile tõsta mitut, kuulub esimese päeva highlight’i au Honey Dijonile. Mõne artisti puhul läks aega sisseelamisega, sest ühelt lavalt teisele liikumine tähendas pidevat vibe’i katkestamist, kuid see Ühendriikidest pärit DJ tõmbas rütmi kütkeisse juba esimestel minutitel. Oskuse kõrval hoida tempot üleval eri žanreid miksides hakkasid enim kõrva sämplid, mida ta kasutas.