/nginx/o/2018/03/09/7671879t1hfed2.jpg)
Sweet Spoti ilmumist Eesti festivalimaastikule saab kirjeldada kui seent pärast vihma. Üks hetk ta tuli, kattis tänavapildid plakatite ning veebi sisuturundusega ja nii see niidistik levis. Kodulehel algas count-down, kuni jõudiski kätte reede, 27. juuli, ning viimased numbrid 3, 2, 1... Mis siis juhtuma hakkas?
Festivali esile kerkides tekkis alguses küsimus, kui väga on Eestisse vaja järjekordset suvist muusikaüritust. Oli ju alles päev enne Sweet Spoti algust teatanud oma toimumata jäämisest Moonlandi festival, mille taga võis olla ka inimeste leige huvi. Lisaks leidsid Sweet Spotiga samal ajal aset nii Viljandi pärimusmuusikafestival kui ka Kalana Saund.
Reedel linnafestivalile jõudes tuli tunnistada, et inimesi jagus Kultuurikatla alale korralikult. Põhjusi võib olla mitu, kuid ühena saab välja tuua tõsiasja, et artistide nimekiri pakkus kõigile midagi, eriti nostalgilises mõttes. Samas ei olnud ükski lava ülerahvastatud ning joogi ja söögi kättesaamine tundus samuti toimivat.
Kuigi festival algas juba reedel kell kolm, jõudsin kohale alles õhtul kella kuueks. Siinkohal võivad korraldajad mõelda, kas tasub tulevikus lükata kava algus hilisemaks või tõsta festivali toimumisaeg laupäeva ja pühapäeva peale. Kindlasti leidus ka teisi kontoriinimesi, kes oleksid tahtnud varem esinenud kohalike artistide (nagu Mick Pedaja, Vaiko Epliku ja Eliidi või Miljardite) etteastest osa saada.
Ehkki artistidest tasub esile tõsta mitut, kuulub esimese päeva highlight’i au Honey Dijonile. Mõne artisti puhul läks aega sisseelamisega, sest ühelt lavalt teisele liikumine tähendas pidevat vibe’i katkestamist, kuid see Ühendriikidest pärit DJ tõmbas rütmi kütkeisse juba esimestel minutitel. Oskuse kõrval hoida tempot üleval eri žanreid miksides hakkasid enim kõrva sämplid, mida ta kasutas.
Tuntud lugudest pärit laused, nagu näiteks Childish Gambino fraas samanimelisest loost «This Is America», tundusid mõjuvat isegi tantsijatele, kes alguses tagasihoidlikumalt jalalt jalale tatsusid. Korra saali astunud jäid pikemaks ning mitmel korral hakkas publik vilistama ja plaksutama. Seti lõpuks oli Kultuurikatla suurde black box'i saali kogunenud korralik hulk inimesi. Kõige rohkem, mida ma festivali ajal selle lava ees nägin.
/nginx/o/2018/07/30/11126721t1hf8a0.jpg)
Kuigi Jeff Mills on tuttav peaaegu kõigile, kes veidikenegi techno’st lugu peavad, oli teisel päeval sama lava tühjem. Detroitist pärit DJ seekordne sett jäi küll alla mullu Into the Valleyl ja paar aastat tagasi Dekmantelil esitatule, kuid ei saaks öelda, et vääris nii vähe publikut. See oli üks kordadest, mil tekkis küsimus, kas «kõigile midagi» viib parima tulemuseni.
Tume ja kiire tantsumuusika soovib teatud keskkonda ning nõuab oma kuulajaskonda, samal ajal kui helgem biit või funkilikum rütm suudab kergemini paeluda, mida tõestas varem samal päeval esinenud Soichi Terada. Jaapani house’i vanameister ei hoidnud end DJ-puldis tagasi. Terada astus lauale, laulis moonutatud häälega mikrisse, mängis süntesaatori ja paberist volditud origamiga vaheldumisi, lai naeratus publikusse suunatud. Kuigi rahvast oli pimedasse saali kogunenud vähem kui Honey Dijoni ajal, elasid kohalolijad see-eest täielikult kaasa. Eestlased võivad olla vaoshoitud, kuid kui artist annab endast kõik, vastab publik sellele alati vääriliselt. Soichi lõpetades olid kuulajad-vaatajad eufoorias.
Päev enne Sweet Spoti ilmnes, et festivali üks põhinimesid London Grammar tühistas tuleku, asemele leiti iiri poproki bänd Kodaline. Mitmed tuttavad olid nördinud, sest festivali pilet oli eelkõige London Grammari tõttu ostetud. Kodaline’i valiku üle tundsin kunagise kuulajana isiklikult heameelt, kuigi bändi hiilgeaeg jääb pigem viie-kuue aasta tagusesse aega.
Siinkohal koorus välja festivali üks tugevus, mis on ühtlasi ka puudus. Artistide valik polnud kõige kaasaegsem. Mitu suurt nime pärines minevikust ega olnud harv juhus, kui keegi hõiskas: «Oh, see bänd, ma kuulasin neid viimati kümme aastat tagasi!» Ka Eesti artistidega kippus osaliselt samamoodi olema. Näiteks Pada laval nähtud Jarek Kasari esinemine oleks justkui viinud tagasi aastasse 2007. Artist polnud väga muutunud, nagu ka tema looming. Ikka sama vahetu Kasar, kes saadab end klaveril ning poogib sisse originaalloost eristuvaid vigureid. Aga ei midagi uut. Minevikutunnet võimendasid lava ümber hõljuvad vesipiibusuitsu pilved ja lõhn, mida mõned noored või vanad nurgabaaris tõmbasid.
Sweet Spoti korraldajate valik on samas mõistetav. Esimest korda festivali tehes läheb nostalgia paremini kaubaks kui kallis kaasaegsus või uus heli. Ajas tagasi minemine ei olnud samas otseselt halb. Mulle kui elektroonilises muusikas kinni olevale inimesele pakkusid minevikust pärinevad poprokk- või indie-bändid vaheldust tavapärasele kuulamisele.
Nostalgia tundub ka üldsusele meeldivat. Kui pealaval esinev Ewert and The Two Dragons teatas poole kontserdi pealt, et nüüd mängivad nad uuemat loomingut, liikus märkimisväärne hulk rahvast muudele lavadele.
/nginx/o/2018/07/30/11126722t1he40c.jpg)
Samas ei saaks öelda, et uus jäi totaalselt vana varju. Välja võib tuua eelkõige Nublu, sel aastal teravalt pildile kerkinud noore räppari, kes suutis tõestada, et tegemist ei ole ainult haibitud artistiga. Kapuuts peas laval liikudes ja mikrisse mõmisedes oli ta võimeline selleks, mida kogenumad tegijad alati ei suutnud: panna rahvast endale totaalselt kaasa elama. «Käed üles!» hüüdis Nublu ning sekundi pärast lavaesine kätemeri lainetas. Kuigi leidsin esinemisest Instagramist postituse, mille autor oli pühendanud oma 20-aastastele kolleegidele, olid vanemad inimesed vägagi «Mina ka!».
Kui hakata mõtlema, siis Sweet Spoti taolist festivali Eestis polegi. Küllaltki laia muusikavalikut pakkuv mitmepäevane üritus on kohe kindlasti alternatiiv Õllesummerile ning võimaldab nõudlikumatel linlastel metsas telkimise asemel end mugavamalt majandada. Festivalivoos liikudes nägi eri subkultuuride segunemist ning kihtide ärauhtumist. Tõsisest techno-kuulajast sai päevaks-paariks indie-rock’i lava külaline ning pigem popmuusikat austav publik tundis huvi ka elektroonilise tantsumuusika vastu.
Ürituse korraldajad ise nimetavad muusikavalikut kvaliteetseks ning siinkohal otseselt vaielda ei saa. Sweet Spotil on alust soomlaste Flow-staatusega koht Eesti festivalimaastikule tekitada. Küll aga tuleb järgmisel aastal nõudlikumale maitsele pakkuda veidi rohkem kui minevikust teada-tuntud tegijaid, et ei tekiks «vaese mehe» ürituse efekti. Kes ei riski, see šampust ei joo.
Sweet Spot
28.–29. juulil Tallinnas Kultuurikatla pargis