N, 2.02.2023

Staar, kellele ei meeldi nostalgia

Madonna 60!!!
Janar Ala
, ajakirjanik
Staar, kellele ei meeldi nostalgia
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Madonna.
Madonna. Foto: Yui Mok/PA Wire/Press Association Images

Nagu öeldakse, et igaühel on oma piibel, on vist võimalik väita ka, et igaühel on oma Madonna. Wikipedia annab meile sissekandes «Madonna kultuuriline mõju» võimaluse eritleda Madonna mõjuvälju muusikast ja moest postmodernismi ja gay-kultuurini.

Akadeemilised ringkonnad ja distsipliinid on leidnud Madonnast tänuväärset ja rikkalikku uurimisobjekti soouuringutest kuni teoloogiani. Madonna kui seksiikoon, popikoon, moeikoon, queer-ikoon, feministlik ikoon, postfeministlik ikoon, ajaloo esimene multimeedia popikoon, isegi kristlik ikoon. Ikoon on see sõna, mis kordub tema puhul ikka ja jälle, nii tihti, et seda on taas kord isegi paha kasutada, aga mis sa teed?

Madonna on kõigi aegade enim plaate müünud naisartist ja koguarvestuses on praegu temast eespool vaid The Beatles, Elvis Presley ja Michael Jackson. Absoluutsed müüdid, inimesed, kelle kohta ei kujutakski ette, et nad on päriselt elanud, vaid pigem kasvanud välja kusagilt kollektiivse alateadvuse edevamatest nurkadest. Madonnat millegipärast kujutad ette justkui pärisinimesena. Vähemalt kohati. Et ta võiks süüa enam-vähem regulaarselt ja isegi magada enam-vähem rahulikult. Hiljuti saabus uudis, et Madonna läheb Portugali elama, kuna tema pojale meeldib väga jalgpall ja ta ise ei salli Donald Trumpi. Ei kujutaks ju ette, et Elvis oleks läinud Portugali elama.

Müüt justkui ei oleks Madonnat veel täiel määral omaks võtnud. Ja siis pakub Youtube vaadata Madonna intervjuusid. Teda on peetud ka kõige meediateadlikumaks popstaariks pärast Bob Dylanit. Intervjuudes näitab Madonna, et ta suudab mõelda ja mõjuda samal ajal. Ta suudab olla ka intervjueeritavana nagu kunstiteos. Alati liikuv ja mitte kunagi kõike kätte andev, võrgutav ja intelligentne, sensuaalne ja agressiivne.

Madonna esinemas 2015. aastat Grammy auhindade tseremoonial.
Madonna esinemas 2015. aastat Grammy auhindade tseremoonial. Foto: Lucy Nicholson/Reuters

1990, ABC telekanali saatele "Nightline" antud intervjuu pärast seda, kui MTV oli pannud keelu alla video loole «Justify My Love». Elegantne, kuulsa moefotograafi Jean-Baptiste Mondino lavastatud mustvalge ja kinky'mat seksi kuulutav video. Ajakirjanik, vanem mees ja õige ajakirjaniku kombel ründavalt ja paikapanevalt meelestatud, uurib, miks Madonna ikka nii palju moraalipiire katsetab. (Aasta varem oli Vatikan kuulutanud boikoti laulu «Like a Prayer» videole, kus Madonna nillib muu hulgas mustanahalist pühakut ja tema pihkudesse tekivad stigmad.)

Madonna vaatab talle ekraanilt (tegemist on ekraani vahendusel toimuva kaugintervjuuga) vastu nagu mõni Andy Warholi tehtud skulptuur, mis mingisugustel põhjustel räägib ja hästi räägib. Madonna suudab oma motiivid ja strateegiad kõik ära põhjendada, viibutades vahepeal ka mõne lause suurema mõjuvuse huvides näppu, ja valgus, mis tol hetkel tema näolt vaatajani peegeldab, on minu meelest küll natukene apollooniline, igavikuline valgus.

See on arhetüübi või ikooni valgus, see on kellegi valgus, kes pole nagu meie teiega ja ka mitte nagu ABC saatejuht, vaid nagu midagi muud, midagi suuremat ja ülevamat. Keegi selline, kes on võimeline muutuma tähenduste reflektoriks, kummitavaks keraks, millest igaüks võib kokku panna oma. Selline, kes on määratud jääma kestma.

Madonna rõhutab intervjuu jooksul mitu korda, et ta on iseenda peremees ja tema seks on tema enda oma. Ja kui ta ennast käeraudadega laua külge kinnitab, ei kinnita teda keegi teine, ja laud, mille külge kinnitatakse, on tema oma. "Kontroll" on sõna, mida talle meeldib korrata.

Umbes kuu tagasi pühendas briti väljaanne The Guardian Madonna sünnipäevale artiklisarja, kus teiste hulgas rääkis Madonnast ansambli Sonic Youth kitarrist Thurston Moore. Sonic Youth oli tuntud «madonnaloog», nende 1986. aasta plaadil «Evol» sisaldub lugu pealkirjaga «Expressway to Yr. Skull (Madonna, Sean and I)». Sean tähistab Madonna tolleaegset abikaasat Sean Penni, kellele oli pühendatud ka tema 1986. aastal ilmunud plaat «True Blue», mis tõstis Madonna 80ndate suurde poptriumviraati Prince’i (teine suur usupoppar Madonna kõrval Prince mängib loos «Like a Prayer» muide kitarri) ja Michael Jacksoni juurde.

Samuti tegi Thurston sel ajal projekti «Ciccone Youth» (Madonna sünninimi on Madonna Louise Ciccone), mis harrastas ka kavereid Madonna lugudest «Into the Groove» ja «Burning Up» ning nende plaadi kaanele oli sätitud Madonna nägu. Thurston Moore räägib, kuidas tema jaoks oli väga kummaline tunne, kui keegi sellest tema kodusest New Yorgi avangardsest loome- ja suhtlusringkonnast äkki väga kuulsaks sai. Moore’i jutust saab ka teada, et Madonna tegi 80ndate alguses no wave-bändi koos kahe hilisema kultusliku mürabändi Swans liikmega. Tasub vast ka olukorra parema visandamise huvides mainida, et tema peika oli tol ajal üksvahe ka (samuti ikooniline) maalikunstnik Jean-Michel Basquiat, temagi no wave / varase hiphop/underground disco-skeene toode.

Madonna esinemas 2015. aastal Montrealis.
Madonna esinemas 2015. aastal Montrealis. Foto: Ryan Remiorz/Ap

Thurston Moore kirjutab: «Ta oli oma ajast ees. Ta kasutas kõiki selle aja cool'e elemente – punk rock, new wave, tantsumuusika, hiphop ja latiinomuusika –, kõik, mis tollal New Yorgi mittehierarhilisel mänguväljal kokku plahvatas.» Moore ütleb, et Madonnal oli «credibility», usaldusväärsus. Ta ei proovinud kellegi poolt tekitatud cool'i üle võtta, vaid tema oligi cool.

Moore räägib, kuidas nad käisid 80ndate keskel Londonis Sonic Youthiga kontserte andmas, kandes Madonna särke. Mida on, küsisid neilt mõned kontserdikülastajad, kas mängite lolli? Mis lolli, vastas Moore, visake oma Swell Mapsi või Wire plaadid hetkeks nurka ja kuulake Madonnat.

Ma olen siinkohal Thurston Moore’iga taas kord nõus ja soovitan ka kuulata. Tervikuna pole tal ehk küll ühtegi nii suurt popplaati kui kasvõi tema triumviraadikaaslaste Michael Jacksoni «Thriller» või Prince’i «Purple Rain», aga lugusid leiame tugevalt. Kuulakem tema varaseid hitte, nagu seesama «Burning Up» või «Lucky Star». Neis on tunda transformatsiooni New Yorgi 80ndate underground'ist rahvusvahelisemateks klubihittideks.

Madonna on rääkinud, et muusika tegemist on ta alati alustanud bassikäigust. Rütm peab olema. Ja on seda põhjendanud sellega, et alustas ta ju tantsijana. Või hilisemad «Like a Prayer», «Justify My Love» või «Vogue». Sellised väikesed inimhinge anatoomiad poploo formaadis.

Sellest, kuidas Madonna omamoodi vampiirina uut verd otsib, mida oma muusikast läbi lasta, on räägitud ilmselt nii palju, et see püsib meeles ka neil, kellel midagi muud üldse meeles ei püsi (näiteks see, kuhu said pandud sokid, telefon või koduuksevõti). Kuid kui Madonnal tuleb jälle uus plaat (tegelikult on selles jutus küll ka pisut juubelipaatost, aga mitte ainult), tahad ikka jälle teada, mida ta siis teinud on. Tema viimasel plaadil näiteks produtseeris mõne loo transsooline hüperreaalse popi produtsent SOPHIE, kes andis suve alguses välja minu meelest ühe tänavuse parima plaadi.

Ah jaa, ja Madonnale ei meeldivat nostalgia.

Madonna.
Madonna. Foto: Yui Mok/Pa Wire/press Association Images

Madonna
Sündinud 16.08.1958
Poplaulja, laulukirjutaja, näitleja ja kirjanik
Stuudioalbumid:
«Madonna» (1983)
«Like a Virgin» (1984)
«True Blue» (1986)
«Like a Prayer» (1989)
«Erotica» (1992)
«Bedtime Stories» (1994)
«Ray of Light» (1998)
«Music» (2000)
«American Life» (2003)
«Confessions on a Dance Floor» (2005)
«Hard Candy» (2008)
«MDNA» (2012)
«Rebel Heart» (2015)

Märksõnad
Tagasi üles