Kui see juba varem selgemast selge polnud, siis vähemalt mullusügisene ID-kaardi kriis pidi meile teadmise koju tooma, et Eesti riik ja ühiskond ei suuda ilma toimiva interneti ning selle kaudu püsti pandud teenusteta enam vähegi moodsal moel toimida.
Teisisõnu on tegemist keskse, võiks öelda suisa eksistentsiaalselt olulise teemaga. Pole palju nõuda, et riigi ja ühiskonna püsimist kindlustav valdkond oleks piisavalt, et mitte öelda olulisel määral poliitiliste otsuste tegemise laua ääres esindet. Mitte pelgalt nooremministri (vabandan, kui selline määratlus kedagi puudutab), vaid eraldiseisva digiasjade ministrina, kelle taga on teda poliitika kujundamisel toetav erialaekspertidest koosnev ministeerium. Rõhutan siinkohal, et kui kasutan terminit «poliitika», ei pea ma selle all silmas parteipoliitikat, vaid valdkonna juhtimist vabariigi valitsuse tasandil. Inglise keeles oleks siis selle vasteks policy mitte politics.
