N, 2.02.2023

Lobjakas: Jüri Ratast ma Tommy Cashi kontserdil ette ei kujutaks

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Lobjakas: Jüri Ratast ma Tommy Cashi kontserdil ette ei kujutaks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tommy Cash
Tommy Cash Foto: Mia Haggi

Vähem pokazuhhat, soovitab kolumnist Ahto Lobjakas.

Peaminister, siseminister ja justiitsminister läksid Kanuti aeda – kõlab nagu halva anekdoodi algus. Selles, et poliitikute ametiedevus kihutab neid alpidele tegudele, pole midagi uut. Kahetsusväärselt varju on jäänud nähtus ise, mille juurde poliitikud mugavustsooni otsima läksid. Palju lähemale asja sisule ei jõua needki, kes nõuavad kõvemat korda. Kindlasti on riigil võimalik kesklinna tänavad politseinikega nii üle ujutada, et noortekampade hängimisele ei jää enam ruumi.

Tulemuseks hängiksid noored lihtsalt mujal ja teistmoodi kui möödunud soojadel suveöödel. Politseist rääkides oleks mõistlik saada üle atavistlikust impulsist minna laiali ajama iga noortekogunemist, mis näib päevavarglik või lõdva moraaliga. Mõttekas on politsei kallis ja napp ressurss koondada sinna, kus noorte hängimine muutub kuritegevuseks. Vana- ja kesklinn oma hämarate soppidega tuleb korrakaitsjail linnakodanike ja -külaliste jaoks turvaliseks teha, mitte noortest puhastada.

Kanuti aia anekdoodi algus meenutas mulle kohe selle lõppu: noortele on vaja rohkem rulaparke ja bänditegemisruume. Kohalike valimiste eel polnud poliitikut, kes noorte kohta käinud küsimustele suutnuks vastata millegi muuga. Siin hakkamegi jõudma lähemale asja sisule. Niipea kui jutt läheb noortele, kes pole rääkija oma lapsed, jõuame kohe lühiühenduslike abstraktsioonide maailma. Särtsuvaks kausaalsuseahelaks, mida tajub poliitika Kanuti aias, on kuritegevus – noored – rulapark. Probleem – lahendus.

Ometi näeme Kanuti aias vilksatusi tervest võõrast maailmast, mis on oma haardelt kindlasti suurem varakeskealise poliitiku omast. Ma hästi ei kujuta ette, et peaminister, siseminister ja justiitsminister oleksid kunagi käinud Tommy Cashi kontserdil. Ma kujutan teiselt poolt ette, et ühest Tommy Cashi videost piisaks, et teha parandamatut kahju vanemas keskeas keskmise eesti mehe vaimsele tervisele. Miks Tommy Cash? Sest Tommy Cash on noor muusik, väheseid kohalikke staare, kellel on Eesti-välist potentsiaali. Tal näib noorte seas olevat tõelist street cred’i. Mis on ka põhjus, miks tema nägu on suurtel plakatitel, millega noori üritatakse praegu pangaklientideks integreerida.

Kuritegevus on väga väike osa sellest spektrist, mis tähendab olla noor. Keelatud asjade, nagu kanep ja alkohol, liigvarane proovimine saab kuritegevus olla vaid vanema valija häält püüdva poliitiku jaoks. Kesklinnas hängivad noored teevad seda, mida noored ikka. Algul mängivad, hiljem loovad omi ühiskondi. Kanuti aia klientuur on kaugemale jõudnud, kuid nendegi kaks põhimotiivi –raha ja respekt – pole noortekultuuridele võõrad, pigem vastupidi. Halvad vanemad sõbrad, kes mõlemat impulssi oma päriskuritegelikel eesmärkidel ära kasutavad, on sama vana motiiv.

Tallinna olukord samas on paradiis võrreldes lääne suurlinnadega nagu London, mida on tabanud pretsedenditu noarünnakute ja tulistamiste laine, tegijaiks ja kannatajaiks noored. See, mis meil on, on õnneks veel kaugel gängisõdadest territooriumi ja muu ihaldatava pärast. Kerget saaki jahtivad vägivaldsed noortekambad vanalinnas on probleem, mille lahendamine on kordades kergem kui Londoni oma. Selleks on korrakaitsjail ja poliitikuil vaja aru saada sellest, millega nad silmitsi on.

Kambad tuleb lõhkuda ja tõelised kurjategijad isoleerida, aga ülejäänud vajavad palju rohkem kui rulaparke või noortemajasid. Vaja on esmajoones investeerida professionaalidesse, kes aitaksid haavatavaid noori kuritegelikust keskkonnast lahutada, enne kui on hilja. Ülejäänud oleks parem üldse rahule jätta.

Omaette elevandiks ruumis on vihjete tasandile jäävad insinuatsioonid, et tegemist on vene noortega («suheldaks sotsiaalmeedias nagu Vkontakte» jms). Siin on juba suurema ohu märke – vene noorte suhteliselt intensiivne tänavaelu on sümptom vene vähemuse suhtelisest tõrjutusest eesti ühiskonnas.

Mitte vähim märk Eesti riigi hoolimatusest pole juba 18 aastat kestnud fentanüüliepideemia Eestis. Peamiselt vene soost tarvitajate suremus lööb endiselt kõiki Euroopa rekordeid. Kui peaminister, justiitsminister ja siseminister tahavad oma anekdootlikust Kanuti pargist välja jalutada õigete meestena, tuleb neil julgeda näkku vaadata teemale kogu selle keerukuses ja võõruses.

Märksõnad
Tagasi üles