Tellijale
Mängufilmis tuleb siirup paremini välja
Režissöör räägib filmist «Võta või jäta»
11. september 2018, 17:22
Mängufilmis tuleb siirup paremini välja
Oscarile kandideeriva Eesti filmi «Võta või jäta» režissöör Liina Triškina-Vanhatalo tunnistab intervjuus, et tundis end kogenud näitlejaid juhendades ebakindlalt, kuid peaosatäitja Reimo Sagoriga sujus koostöö justkui õlitatult. Kuidas sündis dokumentaalfilmide režissööri esimene mängufilm?
Millal ja millest sündis idee teha film üksikisast?
Hästi ammu, umbes viis aastat tagasi. Tol ajal oli mu lähiringkonnas laste teema väga kuum: erinevad lapsevanemaks saamise viisid, kes saab ja kes ei saa, kes saab kuidas. Kuidas vanemlusega toime tulla. Loo alge leidsin internetist, mingi veebilehe naistelisast, kus oli lugu mehest, kes pidi üksi last kasvatama. Tema elus oli selleks ajaks suur kriis möödas, aga lugu algas just sellega, et kui paarisuhtest sündis laps, siis naine lasi paarikuuse lapse juurest jalga. Sel hetkel tundus mulle see utoopiana.
«Lasi jalga» on väga otsekoheselt öeldud.
Eks sellel naisel olid kindlasti omad põhjused ja ma ei anna talle hinnangut. Seda oli raske mõista ning asi tundus intrigeeriv. Aga siis hakkas mind huvitama, kuidas mees selles olukorras käitub.
Eestlaste paljunemiskäitumises ei ole üksikvanemlus midagi erilist. Aga enamasti räägitakse üksikemadest. Isadest vähem, aga teie oma filmis tõstsite selle poole esile. Millist mõttearendust te ühiskonnas pärast filmi linastumist ootate?
Ma loodan, et film tõstab üldse üksikvanemluse teema päevakorda. Olemata küll ise üksikvanem, arvan ma, et kuskilt maalt alates, kui laps juba kaela kannab, on üksikemade ja -isade probleemid laias laastus samad. Beebiga on naistel kindlasti natukene kergem.
Ma tean paari inimest, kes on filmi vaadanud, ja keskealised mehed on kinost välja tulles öelnud, et oi, ma vist lähen täna oma lapsele lasteaeda varem järele ja teen talle suure kalli. See on minu jaoks juba töövõit. Mul ei ole illusiooni, et muudan ühe filmiga maailma, aga loodan, et inimesed vähemalt päevaks või paariks vaatavad end, millised nad vanematena on. Ja kes veel ei ole, mõtlevad, millised vanemad nad tahaksid olla. Mõtlevad suhetele oma vanematega.
Teiseks loodan, et inimesed saavad jõudu. Kõigis on olemas muutumine. Kui kõik arvavad, et oled ludri, aga tuleb alge, mis selle liikvele lükkab, siis nui neljaks, kõige kiuste tuleb hakkama saada. Ühiskondlikult pole isa rollist veel küllalt räägitud. Me oleme sellest nii kaua eemale hoidnud ja isa kuvand pole pikka aega just kõige parem olnud.
Te olete filme teinud kogu selle sajandi ja kauemgi veel, aga valdavalt dokumentaalfilme. Mängufilmidega olete kokku puutunud režissööri assistendi ja monteerijana. «Võta või jäta» on teie debüüt täispika mängufilmi režissöörina. Mis tõi mängufilmi juurde?
Elasin pikalt pühendunud dokumentalistina ja fiktsioon mind eriti ei huvitanudki. Ühel hetkel tekkis tunne, et ma ei saa lugusid nii täpseks, kui ma tahaksin. Ei saa essentsi esile. Mulle hakkas tunduma, et kui on selgepiiriline idee, siis kõige kindlam on teha fiktsioon. Ainest ammutan ma ikkagi päriselust: omaenda ja lähikondsete omast. Siirupi saab paremini kätte fiktsiooni tehes.
Kõige laiema publikuni jõudmiseks on ikkagi vaja teha mängufilm. Esiteks ei ole dokfilmid väga pikalt kinodes ja teiseks pakuvad mängufilmid ikka rohkem huvi.
Mängufilmi juurde tõmbavad inimesi ka armastatud näitlejad. Ma olen aru saanud, et Eesti inimene läheb kinno eeskätt eskapismist. Kui film ei räägi fantaasiast või muinasjutust, vaid kujutab meie elu siin ja praegu, siis mängufilmi turvaline kardin võimaldab enamatel inimestel sellest kinos osa saada.
Reimo Sagor tegi filmis oma esimese suurepärase kandva filmirolli. Aga teise peaossa alla aasta vanune laps võtta tähendab ise endale peavalu, häda ja õnnetust kaela tõmmata. Julge otsus.
Siis, kui lugu tekkis, peitsin pikalt pea liiva alla ega mõelnud sellele, mis siis saama hakkab, kui lõpuks saangi seda filmi tegema hakata. Ma ei hakanud end ette tsenseerima. Aga polnud hullu midagi. Meil vedas lastega, eriti lapspeaosatäitja Nora Altroviga. Muidugi on töö lastega eriline, aga saime aru, mida me tegema ja kuidas tööd planeerima peame. Mõnes mõttes on lastega töötamine isegi kergem kui professionaalsete näitlejatega. Lapsed ei näitle, vaid on. Nende puhul ei saa ju rääkida üle- või alamängimisest või koolitatud maneeridest. Lastega töötades oli meie ülesanne oma filmimine nende olemise järgi seada, olla kõrgendatud valmisolekus ja hetke tabada.
Filmi valmimise ajal saite ise tütre. Kas tuli korrakski pähe hull mõte võtta filmi oma laps?
E. Ei. Ei. Esiteks ei sünnitanud ma keset võtteperioodi. Stsenaarium oli siis juba valmis ja proovivõtted tehtud, asi otsustajate käes. Minu laps oli juba paarikuune, kui sain teada, et filmile on antud roheline tuli. Sain temaga enam-vähem poolteist aastat kodus olla. Põhiline ettevalmistustöö algas pärast seda. Isegi kui mul oleks selline rumal mõte tulnud, oleks ta juba filmi jaoks liiga vana olnud.
Tänavu märtsis linastus samuti naisrežissööri debüütmängufilm, Moonika Siimetsa «Seltsimees laps», mis põhjustas Eestis üldrahvaliku katarsise. «Seltsimees lapse» temaatika on mõistetav meie maailmanurga rahvastele, võib-olla mujal maailmas mitte nii väga. Kas «Võta või jäta» võiks kõnetada ka inimesi Ameerikas ja Euroopas?
Raske öelda, meil pole veel seda kogemust. Loodan, et vanemluse valud ja vaevad on universaalne teema. Võitlus oma laste eest käib igas külas, igas kolkas terves maailmas. «Võta või jäta» on muidugi korralikus Ida-Euroopa kastmes. Loodan, et see kombinatsioon huvitab inimesi.
Sihin muidugi sellele, et Eesti esitas «Võta või jäta» Ameerika filmiakadeemia parima võõrkeelse filmi auhinna kandidaadiks. Mis võiks olla see, mida filmiakadeemia liikmeid mõnesaja selle auhinnale esitatud filmi seast liigutada võiks?
Ma loodan, et nad on ju ka inimesed, emad või isad, pojad või tütred. Kui lugu inimlikult korda läheb, siis miks mitte. Kui meil peaks avanema võimalus Ameerikas kampaaniat teha, siis ma loomulikult rõõmuga lähen ja teen selle kaasa. See on ju põnev!
Olen juba näinud pealkirju, mis ütlevad otse: ««Võta või jäta» Eestile Oscarit ei too». Tunnete te mingit survet või ootust sel teemal?
Ei. Film on valmis, ma ei saa minna seda enam ümber lõikama. Olen saanud rahulikult ja mõnusalt filmi teha, sest tegemise ajal polnud kellelgi mingeid erilisi ootusi. Mitte suuremaid kui muude filmide puhul, polnud kõrgendatud tähelepanu. Väga hea, et see nii läks, sai rahulikult kino teha. Olla Eesti poolt Oscarile kandideerima valitud on kompliment kõigile, kes seda filmi tegid. Ehk võib-olla toob see ka paar inimest rohkem kinno.
Eriku ja Mai (Reimo Sagor ja Nora Altrov) suhe liigutab küll iga vaatajat. Aga terve näitlejate ansambel on suurepärane: Epp Eespäev, Egon Nuter, Andres Mähar ja kõik teised. Eestis on palju häid näitlejaid. Oli neid lihtne valida?
Jah ja ei. Mõne rolli puhul oli valik väga lihtne, näiteks Sagor, Eespäev, Mähar. Nad on olnud minu mõttes rollides juba 2015. aastast, kui tegime proovivõtteid.
{iframe_embed}
{/iframe_embed}
Reimo Sagor tundub olevat sündinud filmistaar. Lisaks filmile «Võta või jäta» näeme teda sel sügisel Martti Helde mängufilmis «Skandinaavia vaikus» ja kõrvalosas telesarjas «Pank».
Tal on kõik eeldused filminäitlejana särada, sest tema karisma kahekordistub läbi kaamera. Kinolinal meeldib ta mulle rohkem kui teatris, nii enda kui ka teiste filmides.
Teiste näitlejatega, keda rahvas on rohkem näinud, kelle kohta on neil mingi ootus ja ettekujutus, kuidas nad näitlevad, käis töö teismoodi kui Reimoga, kes on laiale publikule tundmatum tüüp. Koostöö Reimoga oli ääretult aus, ilma igasuguse kõhkluseta, kas ma julgen talle seda või teist öelda. Meie suhtlus oli vahetu.
Oma kogenematuse tõttu pidin ma kogenud näitlejate (Eespäev, Nuter, Mähar, Malmsten) puhul iseendaga rohkem tööd tegema. Ma ei ole varem näitlejaid juhendanud ja nii oli mul neile raskem läheneda. Olla aus, nõuda.
Õige meeleolu, tunnetuse, usutavuse ja ka lõpuks kulgemise rütmi algse impulsi annab filmile tundlik kaameratöö. Operaator Erik Põllumaa on lihtsalt suurepärane nähtamatu võlur ja suur tugi filmitegemise ajal.
Mind võlus filmi dialoog, nii kirjutamise kui ka esitamise seisukohalt. Üdini eestlaslik: «Möh... Rhm...», ja siis karjatus: «Mida tra sa üldse tahad minust!» Aga eestlane tunnetab kõiki võimalikke varjundeid selle taga. Kuidas see sündis?
Eks ma olen Eestimaal 42 aastat elanud ja kuulanud, kuidas päriseestlased räägivad. Mind on häirinud, kui nad kinolinal korraga väga erudeerituks ja verbaalselt võimekaks muutuvad. Otsustasin, et üritan päriselu ka dialoogis ekraanile tuua. Kõik algas muidugi kirjutamisest ja siis töö näitlejaga. Nägime kõnepruugiga väga palju vaeva. Tegime palju proovi, et sõnalõppude neelamine ja parasiitsõnade lisamine õigesti tuleks. Näitlejatel oli ülesanne käia poes ja kuulata, kuidas inimesed päriselus räägivad. Mõnel oli koolitatud kõnepruugist irdumine lihtsam, mõnel raskem.
Hammas on verel, tahaks mängufilmi teha. Mul on rohkem kui üks mõte, aga neid ma praegu ei ava.
Film puudutab vaid möödaminnes lapsest loobunud ema Moonika motiive. Samuti ei mainita kordagi üksikvanematele kohutavalt tähtsat asja, elatisraha. Seda sõna isegi ei öelda välja.
Mu enda peas on sellest pikk lugu, miks Moonika just nii käitub, nagu filmis näha. Seda heaks kiitmata ma mõistan teda. Iga inimese elus võib olla hetki, kui oled nii puntras, et ei saa endaga hakkama. Lugesin just lehest, et Lätis on haiglates vastsündinute äraandmise kappidesse vähem kui kümne aastaga jäetud 40 last. Aga muidu oleksid nad prügikastis.
{iframe_embed}
{/iframe_embed}
Kui ma filmi vaatasin ja Moonikast aru ei saanud, kas see tähendab, et ma ei saanud filmist aru? Oleksin ma pidanud seda mõistma?
Erinevad inimesed näevad Moonikat erinevalt ja on inimesi, kes mõistavad teda ka selles nappuses. Filmitegemise protsess on valikute küsimus, sa ei saa kõike filmi sisse panna. Otsustasin teadlikult jätta Moonika kohta rohkem küsimusi kui vastuseid. Liiga suur teema, et hakata selle pinda sügavamalt kraapima.
Siin võiks näha teist filmi samal teemal «Võta või jäta: Moonika lugu».
Muidugi!
Erik on filmi alguses normaalne jorss, Kalevipoeg Soomes, kelle elus on mõned paleused: normaalselt pappi ja reedene õlu. Aga suhe Maiga muudab ta nii viksiks poisiks, et lausa imesta. Mul hakkas juba tunduma, et tema tätoveeringud on ka kadunud, aga pärast selgus, et need on Reimo Sagori isiklikud, mitte tegelaskuju peale joonistatud.
Lapsed teevad meiega imesid. Tal ei jäägi muud üle kui ennast ületada. Erik päris vabatahtlikult ei muutu. Alguses loodab ju pikalt, et Moonika võtab aru pähe ja kõik saab jälle normaalseks. Aga siis on laps juba südamesse pugenud. Kui Erik oleks algusest peale arvanud, et Moonikast ikka asja ei saa, võib-olla oleks ta lapse ära andnud.
Kui me istume intervjuud tegema aastal 2023, siis mille kohta te ütlete: «Sellest filmist hakkasin ma mõtlema juba viis aastat tagasi!»?
Hammas on verel, tahaks mängufilmi teha. Mul on rohkem kui üks mõte, aga neid ma praegu ei ava.
Aga miks te arvate, et keegi laseb teil üldse veel filmi teha? EV 100 filmiprogramm koos oma helde rahastamisega on ju läbi saamas.
Tuleb loota, et kardetud rahastuse tagasilangust ei tule või tuleb see väiksem.
Filmi «Võta või jäta» eelarve oli peaaegu 900 000 eurot, Eesti filmi kohta kobe raha. Kui vabalt te end selle eelarve juures tundsite?
Muidugi ei saanud me teha päris kõike, mis pähe tuli. Aga ma ei tundnud kogu aeg ahistust, et raha ei ole, raha ei ole. 38 võttepäeva on täitsa mõnus. Loomulikult oleks tore, kui kõik inimesed, kes filmiga tööd tegid ja end sinna sisse panid, saaksid selle töö eest rohkem palka. (Režissööride netopäevapalk filmiprojektides 2015–2017 oli keskmiselt 39 eurot ehk 3,5 eurot tunnis. Allikas: Eesti filmitootmise rahastamise analüüs (PwC) – H. A.) Glamuurist on asi väga kaugel.
Ega teil ei tekkinud filmi pealkirja valides kahtlust, et kõige laiem publik mõtleb: näe, Alari Kivisaar mängib nüüd telesaatest «Võta või jäta» tehtud filmis peaosa?
Olin algusest peale teadlik, et selline telemäng on olemas. Filmi pealkiri oli algusest peale olemas ja selliseks ta lõpuks ka jäi, ehkki vahepeal käis pealkirja muutmise nimel kõva ponnistus. Üks põhjus oli ka see telemäng. Aga lõpuks jäi ikka «Võta või jäta» ja minu meelest on see hea pealkiri. On just selle filmi moodi. Pole väga peen, mitmemõtteline ega sümboolne. Heas mõttes natuke labane.
«Võta või jäta»
EV100 filmiprogramm
Esilinastus 12. septembril 2018
Tootja: Allfilm
Stsenarist-režissöör: Liina Triškina-Vanhatalo
Produtsent: Ivo Felt
Operaator: Erik Põllumaa
Kunstnik: Markku Pätilä
Näitlejad: Reimo Sagor, Andres Mähar, Epp Eespäev jt
Eelarve 894 000 eurot
Liina Triškina-Vanhatalo
Dokumentaal-, mängu- ja lühifilmide režissöör, stsenarist ning monteerija.
Sündinud 2. juunil 1976 Pärnus. Õppinud Eesti Humanitaarinstituudis 1995–1998 romanistikat ja võrdlevat kultuuriteadust, Euroopa Filmikolledžis Taanis 1998–1999 ja Kataloonia Kõrgemas Filmikoolis Hispaanias 2001–2002 dokumentaalfilmirežiid.
Dokumentaalfilme
«Naeratavad naised» 2003
«Elluastujad» 2004
«Dreamland Queens» 2005
«Afanassi» 2005
«Middendorfi jälgedes» 2006
«Siim, Samuli ja Dolce vita» 2009
«Ma elasin Eesti Vabariigis» 2010
Mängufilm «Võta või jäta» 2018