Lauri Vahtre: kultuur ja teadmine

Lauri Vahtre Foto: Tõnu Noorits

Mille üle vaieldakse? Tundub, et Eesti väljaannete veergudel ja internetiavarustes kobrutab juba mõnda aega parasjagu äge Kulturkampf. Küll mitte võitlusena kultuuripoliitikate vahel, vaid vaidlusena selle üle, mis kultuur õieti on, millest koosneb ja mismoodi toimib.

Populaarkultuur korrutab: „Me tahame ISE kogeda! Me tahame ISE teada saada! Ärge määrige meile kaela valmis tõdesid! Me tahame OMA peaga mõelda!“ Mis kõlab imehästi kokku pseudofilosoofide välja mõelduga: inimene loob iseennast. Selline hoiak on nii enesestmõistetavaks kujunenud, et lugeja võib õlgu kehitada: aga loomulikult ise ja oma peaga, milles küsimus? Me ju ometi nägime nõukaaegset ajupesu, mille vastu aitas vaid oma peaga mõtlemine?

Jah, muidugi. Ainult et meil on silmist kadunud tõsiasi, et võrreldes inimese väärtuste ja teadmiste koguhulgaga on katse-eksituse meetodil omandatu kaduvväike. Kriitiline mõtlemine, kahtlemine, teatud asjade järeleproovimine – kõik see on vajalik ja edasiviiv. Tuleb endale vaid aru anda, kui väike see osa on. Korraldame mõttelise katse: kui palju on tõdesid, õpetusi, hoiatusi, töövõtteid jne, mida saab ise avastada, ja kui palju neid, mida eriti ei tasu? Viimased veavad kaalukausi hetkega põhja: palun, te võite katsetada, mis juhtub, kui loobuda hambaid pesemast või süüa suppi leivanoaga, aga kirikutornist alla hüpata, kinniseotud silmadega üle tiheda liiklusega tänava joosta, liiter bensiini juua – seda vist ei maksa? Mille nimel siis surid need, kes proovisid? Targem on usaldada ja uskuda eelkäijaid.