Augusti lõpus ja septembri alguses võtsin ajakirjanduslikuks eksperimendiks toimetusest redeli, autost helkurvesti ja laenasin tuttavalt kiivri. Sellest piisas, et kuuel korral tekitada ametiasutuste töötajates piisav usaldus minu maja peale jalutama lubamiseks, ja ilmselt sellest suurt midagi ei muutu, sest ainus ohver on praegu maine.
Kui ma külastatud asutustele e-kirja teel teatasin, et kaks nädalat tagasi nende majas töömehe riietuses vabalt ringi jalutasin, oli nende esimene reaktsioon üsna valulik. «Kuidas te julgete? Selline tunne, nagu keegi oleks oma koju tulnud,» ütles ühe kõrge kategooria asutuse kommunikatsioonijuht minut pärast kirja saatmist.
Mõni tund hiljem palus ta vabandust ja saatis ametliku vastuse, mille järgi polnudki koridorid, kuhu pääsesin, üldse nii kõrge turvatasemega, et nad peaksid muretsema. Mind üritati veenda, et pole ju vahet, kas pomm plahvatab kõigile ligipääsetavas või keelatud alas – pauk on sama. Muu hulgas märgiti, et järgmine kord eksperimendist ette teataksin.
Kui Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS), töötukassa, lennujaam, keskkonnaamet ja Innove üritasid probleemi olemust esmaste vastustega kahandada ja mõnel puhul lausa olematuks meedia jaoks joonistada, siis Tallinna linnavalitsus ründas vastu. Abilinnapea Kalle Klandorf esitas Postimehe peale politseisse avalduse, kahtlustades, et eksperiment nägi ette lutikate paigaldamist. See on muidugi tõest kaugel.
Kipub olema nii, et alles pärast suuremat pauku, üldsust emotsionaalselt puudutavat selge ohvriga sündmust, hakkavad asjad liikuma.
Ja lõpuks, kui lugu avaldatud sai, potsatas mu postkasti ühelt asutuselt kiri tänusõnadega: «Aitäh! Väga hea lugu oli!»
Mitte et mulle ei meeldiks saada komplimente või tänuavaldusi, kuid praegu tunnen, et eksperimendist saadud hoop polnud vist piisav. Asjaolu, et asutusi, kuhu mul õnnestus sisse pääseda, oli mitu, näib kergendavat asutuste ja valvetöötajate mainekujunduslikku murekoormat. Ja see on ka kõik, sest külastatud asutused peavad esimeste vastuste järgi oma hetke turvataset piisavaks.
Kipub olema nii, et alles pärast suuremat pauku, üldsust emotsionaalselt puudutavat selge ohvriga sündmust, hakkavad asjad liikuma. Siis hakkavad riigijuhid jõustruktuuridele raha peale pumpama, tehakse sisejulgeolekus suur arenguhüpe, mille jaoks varem justkui põhjust polnud.
Minu eesmärk ei olnud tekitada Eesti ühiskonnas usaldamatust, vaid viidata võimalikele probleemkohtadele oluliste riigiasutuste turvalisuses. Et ma ei peaks kirjutama lugu sellest, kuidas võõras inimene linnavalitsusse tungis ja seal kuriteo toime pani. Et ei peaks küsima lennujaama juhilt, kuidas lõhkeainega inimene keelatud alale pääses. Eksperimendi eesmärk oli pahandusi ennetada ja näidata, et kui keegi – ükskõik mis kavatsustega – soovib, on võimalik väga lihtsasti meie riigiasutustesse sisse pääseda.
