Sisukord
Arvamus
Postimees
21.02.2020
Isamaa Huawei-ohu koosolekul osales Huawei lobist (5) Eesti Kõlvart usaldab abilinnapead, opositsioon mitte (1) Lavly Perling reformib Ukraina prokuratuuri (1) Kliimamuutus sunnib metsatüli lõpetama Kaitseväest ajapikendust saanud noor: seni on enesetappu takistanud relva puudumine (4) Majandus Sealt tulevad maailma suurimad teemandid Tere alustas Kruuda tehtud võlgade maksmist Helme ennustab Euroopas raskeid eelarvekõnelusi Välismaa Taani annab Misāne Lätile välja Saksa radikaal mõrvas kümme inimest GRU võis korraldada keemiarünnaku ka Sofias Rootsi parlamendi spiiker: meie demokraatiale tehti stressitaluvustest Arvamus Juhtkiri: mida teha kroonijuveelidega? Herman Kelomees: linnainimeste maaelu Martin Mölder: erakondliku eelistuseta valijaist Riina Solman: sõltuvusest peab olema väljapääs (1) Ene-Margit Tiit: Kapatoobri kooli lugu Meie Eesti Aleksei Lotman: metsamajandus kestlikuks – kiiresti! Anu Aug: riigimetsas toimuva üle otsustamine vajab selgeid reegleid Lauri Laanisto: tükeldamise tundlik teadus Kultuur Lelulugu Eesti moodi ehk mida arvata «Sipsikust»? (3) Sport Nurgeri elu Hispaanias: võib-olla ongi parem, et alati treenerist aru ei saa Eesti jõudis MMil paarissegateatesõidus esitosinasse Kontaveidi teekond lõppes veerandfinaalis Tallinn Kõlvart usaldab abilinnapead, opositsioon mitte (1) Tartu Tormituuled uhtusid Peipsi randa tapva taime Ringkonnakohus jättis Martin Halliku hiigelhüvitiseta (1) Ulila rahvas soovib kõnniteed kiiremini kui võimalik Tartlased tähistavad vabariigi aastapäeva mitu päeva Meelelahutus Koomiks Sudoku

Aime Jõgi: mu ema jalgratas ja kolm T-särki

2 min lugemist
Aime Jőgi FOTO: Kristjan Teedema

Ema tuletab end mulle meelde ootamatult. Näiteks näen poes mõnd erksavärvilist baretti ja mõtlen: see oleks talle meeldinud. Või seisan pagarileti ees, ja kuulen ta häält: «Võta soolaseid pirukaid ka!»

Vahel, just õhtuti, tabab mind mõte: oi, täna ma ei ole emale helistanud! Ja siis meenub, isegi nagu kergendus on, et helistada pole vaja. Minu ema on surnud.

Viimati tuli ema meelde keset päeva. Käisin lugu tegemas linna pensionäride spordipäevast ja jälgisin korvpalli täpsusvisete juures üht kepiga meest. Ta asetas kõigepealt kepi majaseina najale ja asus viskeid sooritama. Kõik visked läksid mööda.

Kui mu ema pensioniealisena tööl käis, rääkis ta enne kojujäämist, et viimasest palgast tuleb tingimata uus jalgratas ära osta. Sest pensionirahast ei pruugi äkki jätkuda.

Ema rääkis õhinaga, kuidas jalgrattasõit teda vormis hoiab ning, jah, ka poes saab kiiresti käidud.

Uus jalgratas ilmus ema majapidamisse veel selsamal kuul.

Kui ema vanemaks jäi ja rattaga enam sõita ei julenud, hakkas ta rääkima käimiskeppidest. Et telekast muudkui näidatakse. Et need on vist kõndides heaks toeks ja mingit sporti peab vanainimene ju tegema. Käimiskeppe oli vaja kohe.

Siis jõudis kätte päev, mil arutasime, kas nüüd sobiks see ratastel käimisraam viimaks ära osta. Et mis ema arvab sellest. Ema punnis tükk aega vastu, lõpuks jäi nõusse.

Kas see kepiga mees, kes hoogsalt korvirõnga poole palli lennutas, üldse näeb päeva, mil Staadioni 48 majas katus enam läbi ei lase ja põrandad kannavad.

Ka raami oli vaja kohe, et ema õueskäimine unarusse ei jääks. Poodiminek võttis tal aega juba terve tunni ja tagasitulek teise tunni, aga raam aitas ka poekotti vedada ning raamil oli väike iste, millele toetudes võis jalgu puhata.

Ma ei tea, millal oli mu ema elus esimene selline päev, mil ta ise enam õue ei pääsenud. Pigem seisab mu silme ees pilt, kuidas ta oma maja trepil väljas taburetil istub ja ilma vaatab või mind ootab.

Lastel on ikka aega, sest neil on terve elu ees. Täiskasvanutel on enamasti kiire, kuna teha on palju, aga õnneks võivad täiskasvanud mõne asja ka tegemata jätta, sest küll jõuab. Vanadel on aeg otsakorral, neile on iga päev terve varandus.

Mitte keegi ei tea, kui paljud neist eakatest, kes Kodukotuse maja ümber sporti tegid, ka järgmisel sügisel seda teha jõuavad ja tahavad.

Kodukotuse eakad spordipäeval. FOTO: Margus Ansu

Kas see kepiga mees, kes hoogsalt korvirõnga poole palli lennutas, üldse näeb päeva, mil Staadioni 48 majas katus enam läbi ei lase ja põrandad kannavad. Või päeva, mil Kodukotusel on Tartu linnas kasutada hoopis üks teine maja kuskil teises kohas, soe ja ilus.

Eelmisel sügisel lükkasin ma oma poolest kehast halvatud ema ratastooliga hooldekodusse. Küsisin juhatajalt, mida talle veel kodunt vaja tuua oleks. Juhataja vastas, et kolmest T-särgist piisab. Üks on seljas, teine pesus ja kolmas tagavaraks.

Muud ei olnud mu emale vaja enam mitte kui midagi.

Seotud lood
20.02.2020 21.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto