N, 2.02.2023

Pojad ja tütred püüavad edukaid isasid üle trumbata

Priit Pullerits
Pojad ja tütred püüavad edukaid isasid üle trumbata
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Erki Nool (paremal) annab poeg Robinile teivashüppevõistlusel nõu.
Erki Nool (paremal) annab poeg Robinile teivashüppevõistlusel nõu. Foto: Tairo Lutter

Käbi ei kukkuvat kännust kaugele. Nii ka spordis. Täna algavatele noorte olümpiamängudele Buenos Aireses sõitis kolm sportlast – Margaret Markvardt, Kerr Kriisa ja Greta Jaanson –, kelle isad on teinud omal ajal spordis suuri tegusid. Arter annab ülevaate noortest, kes valinud eduka vanema kuulsusrikka raja. Kes teab, äkki astuvad neist seal tulevikus möödagi?

Robin Nool (19), kahekordne Eesti sisemeister teivashüppes, mulluse juunioride MMi neljas, rekord 5.35.

Isa Erki Nool (48), kümnevõistluse olümpiavõitja ja Euroopa meister.

Kuidas laps sporti jõudis? «Tegime kergejõustikukoolis viieaastastele kord nädalas liikumistrenne. Kui Robin kooli läks, hakkas ta seal trennis käima algul kaks, hiljem kolm korda nädalas, mängis ja jooksis. Ega seitsmeaastasele kohe kuuli ja ketast kätte ei anna.»

Kuidas laps oma ala leidis? «See juhtus minu mõjutusel, kui ta oli 14-aastane. Minu arvates on teivashüpe kõige ilusam ja emotsionaalsem kergejõustikuala. Hakkasin seda Robinile vaikselt õpetama. 17-aastaselt tuli ta viie meetriga juba Eesti sisemeistriks.»

Erki Nool (paremal) ja kergejõustikutreener Harry Lemberg (vasakul) arutavad ekraanil Robin Noole (keskel) äsjast katset teivashüppes.
Erki Nool (paremal) ja kergejõustikutreener Harry Lemberg (vasakul) arutavad ekraanil Robin Noole (keskel) äsjast katset teivashüppes. Foto: Sille Annuk

Kui palju lapse spordikarjääri panustate? «Viimased kolm aastat tegin seda iga päev. Järjepidev töötahe ja oskus trennis pingutada on need omadused, mida olen püüdnud talle edasi anda. Nüüd on tal teised treenerid – ta läks sügisest õppima Ameerikasse Texas A&Mi ülikooli.»

Kui kaugele võiks laps spordis jõuda? «Vanem võib tahta mida tahes, aga noorel peab endal olema sisemine soov ja põlemine – ilma selleta ei saavuta midagi. Robini eesmärk on olümpiale pääseda. Aga see pole lihtne. Kui too eesmärk on käes, võib edasi vaadata. Selles olen küll veendunud, et minu rekordi 5.60 hüppab ta üle.»

Kerr Kriisa mängib Eesti noortekoondises Soome eakaaslaste vastu.
Kerr Kriisa mängib Eesti noortekoondises Soome eakaaslaste vastu. Foto: Sander Ilvest

Kerr Kriisa (17), Kaunase Žalgirise duubelmeeskonna tagamängija.

Isa Valmo Kriisa (44), Eesti korvpallikoondise liige 1995–2010, neljakordne Eesti ja ühekordne Hollandi meister.

Kuidas laps sporti jõudis? «Nagu ikka sportlastel, et ise tegid trenni ja lapsed olid saalis. Hiljem, lasteaia viimases rühmas, käis ta Tallinnas paar kuud jalgpallitrennis. Oli seal päris hea, tal oli vasak jalg löögijalana tugevam.»

Kuidas laps oma ala leidis? «Kui Kerr kooli läks, sai ta vanemate poiste juurde korvpallitrenni pandud. Vorm oli suurem, kui ta ise. Aga talle meeldis: ta jagas matsu ja tal läks hästi. Ta tuli vanemate poistega isegi Eesti meistriks.»

Kui palju lapse spordikarjääri panustate? «Mulle meeldivad lapsevanemad, kes usaldavad treenerit ega sekku teiste asjadesse. Kokkuvõttes sõltub kõik poisist endast. Nõu olen andnud, aga spordi kadalipu peab ta ise läbima.

Mul on mõlemad lapsed käinud noorte olümpial. Tütar Sindra, kes on nüüd noor hakkaja treener, käis taliolümpial iluuisutajana. Olen isana väga uhke selle üle, mida lapsed on saavutanud.»

Kui kaugele võiks laps spordis jõuda? «Duhhi [spordimehe hinge], nagu venelased ütlevad, Kerril on. Žalgirise laagris tehti hiljuti maksimaalse hapniku tarbimise võime test, mille tulemus oli tal Žalgirise noorte läbi aegade parim. Kui ta Tartus mängis, sai ta kaitsetöö päris kõvasti lihvi, nii et ta võib olla vastastele väga ebameeldiv.»

Markus Poom, Eesti lootustandvamaid noori jalgpallureid.
Markus Poom, Eesti lootustandvamaid noori jalgpallureid. Foto: Jana Pipar/EJL

Markus Poom (19), jalgpalliklubi FC Flora keskpoolkaitsja, Eesti U21 koondise liige.

Isa Mart Poom (46), Eesti jalgpallikoondise väravavaht 1992–2009.

Kuidas laps sporti jõudis? «Markus sündis, kui mängisin Inglismaal Derby Countys. Ta käis emaga sageli mu mänge vaatamas. Derby ja Sunderlandi klubis sai ta olla maskotipoiss ja Watfordi klubis pallipoiss. Ta oli juba väiksena aktiivne, temaga sai aias päris palju palli mängitud. Mäletan, kui ta oli umbes kolmene ja üks löök meie kodu koridoris läks nii tugevaks, et laelamp kukkus alla.»

Kuidas laps oma ala leidis? «Markus oli nelja ja poolene, kui hakkas käima Sunderlandi spordikeskuses kord nädalas jalgpalli ja tennist mängimas. Aga jalgpall meeldis talle rohkem. Seitsmeselt, kui elasime juba Londoni lähistel, läks ta kohaliku väikeklubi Hadley Rangersi trenni, kus mängis ühes võistkonnas [Hollandi koondislase] Dennis Bergkampi pojaga. Seejärel pääses Watfordi akadeemiasse, kus mängis põhikooli lõpuni 2010. aastal.»

Markus Poom mängib koduklubi FC Flora eest.
Markus Poom mängib koduklubi FC Flora eest. Foto: Jana Pipar/EJL

Kui palju lapse spordikarjääri panustate? «Püüan käia tema kodumänge vaatamas, pärast arutame, aga süvaanalüüsi ei tee. Markus on täiskasvanud mees ja see on tema karjäär, ta peab ise vastutuse võtma. Ma toetan ja annan nõu, aga see pole õige, kui ma liiga palju õpetaks.»

Kui kaugele võiks laps spordis jõuda? «Nii kaugele, kui ise tahab – ta peab seadma ise kõrged eesmärgid ja nende nimel pingutama. Pallimängudes on ka natuke õnne vaja: tuleb õiges kohas õigel hetkel õigetele inimestele silma jääda. Tean, et ta tahab jalgpallurina läbi lüüa. Pärast kevadel Nõmme gümnaasiumi lõpetamist ta jalgpallurikarjääri nimel edasi õppima ei läinud, sest tahab jõuda Eesti A-koondisse ja välismaale profiks.»

Mitmekülgne ujuja Margaret Markvardt.
Mitmekülgne ujuja Margaret Markvardt. Foto: Kristi Kullerkupp/Eul

Margaret Markvardt (18), tulnud üle 50 korra ujumises Eesti meistriks, püstitanud 12 Eesti rekordit.

Isa Ago Markvardt (49), suusaalade kahevõistluses olümpia 5. ja MMi 4. koht.

Kuidas laps sporti jõudis? «Suunasin ta enne kooli minekut iluvõimlema. Koolis hakkas ta käima ujumas, mida tegi neljanda klassini võimlemisega paralleelselt. Lõpuks otsustas ta ise ujumise kasuks. Aga plaani temast tippsportlast teha ei olnud. See on tema enda valik. Ma ei ole sundinud teda kordagi trenni minema.»

Kuidas laps oma ala leidis? «Rocca al Mare koolis toimusid juba esimesest klassist kehalises kasvatuses ujumistunnid ja need hakkasid talle meeldima. Edasi jäi ta juba treeneritele silma.»

Margaret Markvardt Eesti mulluse parima naisjuuniorujuja auhinnaga.
Margaret Markvardt Eesti mulluse parima naisjuuniorujuja auhinnaga. Foto: Kristi Kullerkupp/Eul

Kui palju lapse spordikarjääri panustate? «Minu peamine ülesanne on tütart treeningutele ja sealt koju viia. Olen tema personaalne autojuht. Ma ei liialda, kui ütlen, et päevas tuleb sada kilomeetrit sõidutamist.»

Kui kaugele võiks laps spordis jõuda? «Raske öelda, sest nagu Margaret mulle ütleb: sina ei tea ujumisest midagi. Ta on meeletult töökas, ei ole ühtki trenni vahele jätnud. Pigem tuleb teda tagasi hoida, et ta üle ei pingutaks. Tal on võitleja iseloom, ta ei anna kunagi alla.»

Judoka Kristjan Tõniste tuli tänavu Eesti meistriks ka vabavõitluses.
Judoka Kristjan Tõniste tuli tänavu Eesti meistriks ka vabavõitluses. Foto: Margus Ansu

Kristjan Tõniste (24), judo MMil tänavu 9. koht, mitmekordne Eesti meister judos, vabamaadluses ja vabavõitluses.

Isa Tõnu Tõniste (51), purjetamise olümpiahõbe ja -pronks, Euroopa meister.

Kuidas laps sporti jõudis ja oma ala leidis? «Kuna ta oli väiksena hästi liikuv ja tahtis mürada – ja Eestis oli parajasti judovaimustus ning mulle on judo alati sümpatiseerinud –, viisin ta nelja-aastasena Indrek Pertelsoni Condori klubisse trenni. Kohe oli näha, et talle meeldis. Kui ta oli üheksane, proovisin teda ka purjetamisse tuua, aga kuna kõik ta sõbrad käisid judos ja seal tulid ka esimesed tulemused, jäi judo põhialaks. Väike kriis tekkis siis, kui ta oli 13 või 14 ja tahtis ka muid asju proovida, käis natuke tennisetrennis ja tegi hiphoppi. Aga tuhin läks üle ja siis pühendus ta jälle judole.»

Kui palju lapse spordikarjääri panustate? «Kui ta oli noor, panustasin väga palju: taksojuhi tööd oli kõvasti. Kui noorem poiss Kevin ka trennis käis, tuli päevas teha 8–9 sõitu. Nädalavahetustel tuli neid võistlustele viia. Nüüd on Kristjan 24 ja sõidab ise autoga. Aga olen üritanud leida talle psühholooge, kui motivatsioon käib alla, samuti toitumisnõustajaid ja kiropraktikuid.»

Kui kaugele võiks laps spordis jõuda? «Kuigi äsjasel MMil oli ka 7. koht võimalik, oli sealt ikkagi hea ära tulla teadmisega, et parimad ei ole temast väga palju üle. See maailmatasemel tulemus annab loodetavasti indu juurde. Tahtmine on tal niigi suur.»

Kristian Kullamäe mängis tänavu sügisel Tallinnas Eesti koondise eest Saksamaa vastu.
Kristian Kullamäe mängis tänavu sügisel Tallinnas Eesti koondise eest Saksamaa vastu. Foto: Liis Treimann

Kristian Kullamäe (19), Eesti korvpallikoondise liige, mängib Saksamaal Baunachi meeskonnas.

Isa Gert Kullamäe (47), Eesti korvpallikoondise liige 1991–2008, EMi 6. koht ja NSV Liidu meister.

Kuidas laps sporti jõudis ja oma ala leidis? «Pärast seda, kui Kristian sündis, mängisin seitse hooaega välismaal. Ta käis mängudel kaasas ja sai mõnikord mu trenni lõpus ka ise palli patsutada ja ringi joosta. Kui mängisin Saksamaal Bambergis, oli meil seal hästi suur korter. Tegime ühe toa korvpallitoaks, kus ta sai kogu aeg mängida. Kui tulin tagasi Eestisse, tahtis ta kohe korvpallitrenni minna. Viisin ta Alar Varraku juurde, kus mängisid temast kaks-kolm aastat vanemad poisid. Ta oli teistest tunduvalt pisem, võistluspüksid ulatusid maani. Noorteklassi lõpuni mängis ta kogu aeg endast vanematega.»

Kui palju lapse spordikarjääri panustate? «Individuaaltreeningutega suviti kogu aeg, v.a viimane suvi, kui ta kuulus Eesti koondisse ja käis laagrites. Olen temaga harjutusi teinud ja igasugu asju lihvinud. Suur tänu Mait Käbinile, kes on Pärnus lubanud suvel oma saali kasutada.»

Kui kaugele võiks laps spordis jõuda? «See aasta tuleb tal jube raske, sest eesmärk on ka kool ära lõpetada. Aga tahtmist ja talenti tal on. Tean, et tal on väga suured sihid, et ta võtab korvpalli väga pühendunult ja on valmis panustama iga päev. Jääb vaid loota, et tal on profitasemel õnne ja ta satub õigete inimeste käe alla. Ja mis eriti tähtis: et ta terve püsiks.»

FC Flora eest mängiv Frank Liivak tänavu suve lõpus pärast 3:0 võidukat kohtumist FC Levadia vastu.
FC Flora eest mängiv Frank Liivak tänavu suve lõpus pärast 3:0 võidukat kohtumist FC Levadia vastu. Foto: Mihkel Maripuu

Frank Liivak (22), Eesti jalgpallikoondise ja FC Flora ründaja.

Isa Jaanus Liivak (45), Eesti korvpallikoondise liige 1995–2000, kahekordne Eesti meister.

Kuidas laps sporti jõudis? «Olen seda meelt, et keskkond suunab ja kasvatab. Frank oli nelja-viiene, kui hakkas minuga TÜ-Delta korvpallitrennis kaasas käima, ja sealt see spordipisik tuligi. Ta teadis, et isa ei tohi trenni ajal segada. Nii ta jooksis ja möllas sel ajal ülikooli spordihoones koos Rasmus Mägi ja teiste poistega.»

Kuidas laps oma ala leidis? «Frank oli viiene, kui hakkas Tartus Tammeka jalgpallitrennis käima. Kui läksin veidikeseks ajaks mängima Hollandisse Almeresse, panin Franki seal jalgpallitrenni. Temavanuste meeskondi oli klubis seitse või kaheksa. Juba pärast esimest nädalat pääses ta tugevuselt esimesse võistkonda, kellega võitis üleriigilise turniiri. Kolmandas klassis läks ta puhtalt jalgpalli nimel ema ja õega Hollandisse. Ta teadis juba väiksest peale, mida tahab.»

Kui palju lapse spordikarjääri panustate? «Käin tema mänge vaatamas. Aga me ei räägi jalgpallist. Aitan teda füüsilise ettevalmistusega. Kui ta oli 15 või 16, palkasin füsioterapeut Peeter Nigoli talle üldkehalist trenni tegema. Hollandis soovitasin tal minna kikkpoksi trenni, sest see on ideaalne reaktsiooni arendamiseks, ja käia nädalas korra sprindiharjutusi tegemas.»

Kui kaugele võiks laps spordis jõuda? «Tema siht on alati olnud jõuda Meistrite liiga klubisse. Siht ei saagi madalamal olla. Kuid jalgpall ei ole enam sport, see on suur äri. Ei piisa ainult oskustest. Peab olema ka õnne, millise treeneri käe alla satud.»

Greta Jaanson tänavu noorte EMil, kus ta sai ühepaadil 9. koha.
Greta Jaanson tänavu noorte EMil, kus ta sai ühepaadil 9. koha. Foto: Roman Lutoškin/Esl

Greta Jaanson (18), tänavu noorte MMil ühepaadil 11. koht.

Isa Jüri Jaanson (52), sõudmise kahekordne olümpiahõbe, maailmameister 1990.

Kuidas laps sporti jõudis ja oma ala leidis? «Ei ole midagi üllatavat ja erilist asjaolus, et eduka vanema järeltulijal on samas valdkonnas soodumus ja ka eelisseisund. See kehtib üldiselt kõigis valdkondades, ka näiteks poliitikas. Rolli mängivad vähemalt kaks suurt tegurit, kõigepealt nn geneetilisele soodumusele sobiva tegevusala valiku leidmine eelkäijate poolt ja teiseks kogutud oskusteabe varajane kasutusvõimalus, millele üldiselt lisandub ka sobiv keskkond.»

Kui palju lapse spordikarjääri panustate? «Greta puhul ei ole minu roll tema alavalikus ja edukuses suur ega oluline, olen pigem tänulik tema treeneritele tema arengu nimel tehtud töö eest. Mõni mu antud sõudmisalane kogemus või suunis on vast ka pärale jõudnud, aga eelkõige olen rõhutanud teadmist, et sport on vaid üks osa elust ja ülejäänuks tuleb samuti valmistuda.»

Kui kaugele võiks laps spordis jõuda? «Perspektiiv end tulevikus sõudmises tipptasemel realiseerida on tal hea tingimusel, et ta säilitab tugeva motivatsiooni. Usun ja arvan, et tal on võimalik tipptasemel spordi kõrvalt omandada kõrge tase ka mõnes valdkonnas, mis teda hiljem läbi elu kannab.»

Märksõnad
Tagasi üles