Sisukord
Maailm
Postimees

Jüri Ratas: terrorism võib Sahelist kiiresti Euroopasse jõuda

6 min lugemist
  • Jüri Ratas külastas Malis teenivaid Eesti kaitseväelasi.
  • Peaministri sõnul tuleb Aafrika arengule õlg alla panna.
  • Initsiatiiv peab tulema siiski koha pealt, mitte aga Euroopast.
Eesti delegatsioon Malis. FOTO: Jürgen Randma/valitsuse kommunikatsioonibüroo

Pindalalt Euroopaga võrreldava Saheli piirkonna probleemidele tasub nädalavahetusel Mali vabariiki külastanud peaminister Jüri Ratase hinnangul läheneda sõjalise poole kõrval ka teisest suunast: Aafrika tuleb muuta kohaks, kus inimesed tahaksid oma perekonda luua. Samas peab initsiatiiv selleks tulema ikka riikidelt endilt ja Euroopal pole võimalik Musta Mandri probleeme üksi ära lahendada.

Kohtumine Mali presidendiga tõi julgeoleku kõrval muu hulgas arutusele ka digiteemad ja hariduse arendamise. Kui räägime digiküsimustest, siis milline huvi oleks Eestil sellega tegeleda?

Esimest korda kohtusime Ibrahim Boubacar Keïtaga selle aasta alguses: siis oli meil vaja saada Mali riigi toetuskirja sellele, et Eesti sõdurid saaksid üldse Malisse minna. Samas oli kokkulepe Prantsusmaaga juba põhimõtteliselt olemas.

Digiteemade osas arvan, et mida rohkem suudame Aafrikas panustada haridusse ja majandusse ning mõelda selliselt, et ühel hetkel võiks Aafrika kasvada kohaks, kus noored soovivad oma pere luua, kuhu nad soovivad jääda ja kus nad oma tulevikku ette kujutavad.

Ma arvan, et võrreldes Eesti suurust Aafrika riikide ja elanikkonnaga, on see tõesti üks teema, kus me suudaks Aafrikat läbi digitaalse poole muuta, juhul kui neil on selleks soov. Eesmärgiks, et seal oleks vähem korruptsiooni, see oleks läbipaistvam ja efektiivsem ning et elanikud saaksid rohkem kasu.

See, et Eesti ja Saksamaa võiks midagi Aafrikas koos teha, oli ka üks teema, mida me kaks nädalat tagasi Vilniuses Saksamaa kantsleri Angela Merkeliga arutasime.

Meie avalikus sektoris on kindlasti see võimekus ja potentsiaal olemas, kindlasti ka Eesti erasektoris. Küsimus on tõesti selles, kas Aafrika riikidel on huvi. Mali puhul võime öelda, et neilt on olnud Eestis üks delegatsioon, kes on selle vastu huvi tundnud.

Peaminister Jüri Ratas kinnitas Eesti kaitseväelastele, et koos partneritega ei lasta terroril Malis idaneda, kasvada ja jõuda meieni. FOTO: Jürgen Randma/valitsuse kommunikatsioonibüroo

See visiit tegi väga selgeks, et Mali on vaid üks osa või pusletükk Saheli rägastikust. Teie seisite tugevalt selle eest, et eestlased operatsioonile Barkhane saata. Kuidas see otsus täpsemalt sündis?

Kui me võtame Euroopa Liidu ülemkogu, kus oleme Aafrika teemadel rääkinud, siis paljud riigid on väga tugevasti sinna panustamise poolt. Eesotsas muidugi Prantsusmaa ja tema president Emmanuel Macron. Samas ka näiteks Portugali peaminister on alati rõhutanud sinna panustamise olulisust.

Eestil on ju kogemus prantslastega mitu aastat tagasi Aafrikas. Suurbritannia ja Prantsusmaa alustasid koos Eestis rotatsiooni eFP (liitlaste suurendatud kohalolek – toim) all ning prantslased tulevad Tapale järgmisel aastal tagasi.

Ühelt poolt on olulised Eesti ja Prantsusmaa kahepoolsed head suhted. Teisalt, kui olime nüüd Malis ja nägime Saheli piirkonna ohte, siis me räägime piirkonnast, mis on suurem kui Euroopa. Terrorism võib sealt kiiresti kanduda üle Vahemere ja jõuda Euroopasse.

Meil oli juttu Prantsusmaa presidendiga, ja ma ütlesin talle, et Eesti on kindlasti valmis ühel hetkel panustama uuesti nendesse missioonidesse, mis toimuvad Eestist väljaspool. Meil oli kaitseväe ja kaitseministeeriumi toetus ning põhimõtteline arusaam sellest, et Eesti peaks uuesti oma missioonid läbi vaatama.

Sel hetkel oli aru saada, et Liibanonist hakkavad soomlased välja minema, ja kui soomlased lähevad välja, siis ei saa me sinna jääda ainult koos iirlastega. Selles mõttes tekkiski küsimus, kuhu me edasi läheme.

Saheli piirkonna puhul räägime alast, mis on suurem kui Euroopa. Terrorism võib sealt kiiresti kanduda üle Vahemere ja jõuda Euroopasse.

Liibanoni missioonile enam rühmasuurust üksust ei saadeta. Kas Eesti on veel mingisse suunda oma pilgu seadnud?

Minu isiklik veendumus on kindlasti see, et Eesti peaks missioonidel osalema. Meie jõud kuskil missioonidel olla on umbes 100 võitlejat: see on see, millega tegelikult Eesti panustab, võtame näiteks Mali ja Afganistani.

Selge on see, et jätkamine on järgmise riigikogu otsus. Mina arvan kindlasti, et Eesti peaks jätkama – see on rahu tagamine, piirkonna stabiliseerimine ja võitlus terrorismiga. Need on kõik olulised aspektid.

Kui vaadata täpsemalt olukorda Malis, siis ÜRO rahuvalvemissioon (MINUSMA), Euroopa Liidu treeningmissioon (EUTM) ja operatsioon Barkhane omavahel väga tihedat koostööd ei tee. Kõik teavad, et teised missioonid on olemas, aga koostöö on pigem hõre. Kuivõrd usute, et seda koostööd missioonide vahel ning ka humanitaarpoolelt saaks tihedamaks muuta?

Ma arvan igal juhul, et see koostöö kasvab ajaga. Kui räägime MINUSMAst, siis see on hea näide, kus me saame olla aktiivselt ÜRO lipu all, see on oluline ja Eesti ei tohiks sealt sajaprotsendiliselt välja tulla. Kui me lõpetaksime täna oma missiooni ära, siis tegelikult neid ÜRO lipu all missioone Eestil väga palju ei jääks.

Oleme nii või teisiti alati aktiivsed liikmed nii Euroopa Liidus kui ka NATOs, aga ka ÜROs tuleb meil hoida aktiivset joont. Ühelt poolt me kandideerime ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks ja teiselt poolt me tõesti aktiivselt panustame sinna.

Kui küsida, kas see koostöö peaks ühel hetkel suurenema, siis kindlasti. Me kuulsime ka sellel visiidil, et nad suhtlevad ja nädalas kasvõi korra saavad kokku, et arutada läbi piirkonna olukord. Usun, et see suhtlus kasvab.

Kaks kuud Gaos kohal olnud ESTPLA-26 täidab teenistusülesandeid õlg õla kõrval prantslastega. FOTO: Jürgen Randma/valitsuse kommunikatsioonibüroo

Pole põhjust arvata, et Prantsusmaa, ja ka Eesti, kohalolek Malis tegelikult probleeme lahendaks. Initsiatiiv peab ju ikkagi tulema Mali poolt.

Igal juhul. Kui me räägime pikaajalistest lahendustest, mitte lihtsalt piirkonna stabiliseerimisest, siis on küsimus, kas see riik, see ühiskond, need poliitikud, kes seal vastutuse võtavad – on see siis president või parlament või ministrid –, tegelikult ka soovivad seal olukorda stabiliseerida.

Ma väga loodan, et nad seda teevad. Minu tänane mulje on, et nad seda soovivad. Küsimus on selles, kui palju neil selleks jõudu on. Mali puhul on näiteks tegemist riigiga, mis on suurem kui Prantsusmaa ja Hispaania kokku.

Nagu EUTMi juht, brigaadikindral Enrique Millán Martinez ka esile tõi, on Mali kaitse-eelarve sama suur kui Eestil.

Täpselt, täpselt! Kui me räägime rahasummast ja elanike arvust, mis on seal 18–19 miljonit, siis prognoos on see, et elanike arv kasvab 2035. aastaks kahekordseks. Eurodes räägime sama suurest summast, kui on Eesti riigikaitse eelarve – 500 miljonist eurost. Meil on 585 miljonit.

Praegusel hetkel on hästi näha, et Eesti on võtnud endale rolli tuletada suurematele meelde konflikte, millel on oht nende jaoks unustuse hõlma vajuda: võtame näiteks Ukraina ja Gruusia. Kuivõrd usute, et Eesti võiks ka Saheli küsimustes võtta käivitaja rolli? Kas sekkusime sinna õigel ajal või oleks pidanud varem tegutsema?

Ma arvan, et me sekkusime sinna õigel ajal. Kui vaadata näiteks militaarpoolel töötavate inimeste reaktsiooni ka selle visiidi käigus, siis need tänusõnad polnud suusoojaks öeldud. See oli siiras ning oli näha, et Eesti sekkumine on nende jaoks vajalik, seda ka väga praktiliselt ja igapäevaselt. Arvan, et oleme oma jõudu ja suurust arvestades täna väga aktiivselt kohal.

Mali on Lääne-Aafrika üks suuremaid kriisikoldeid. FOTO: Postimees

Nagu te ka esile tõite, on eFPs esindatud samad riigid, kes osalevad ka Barkhanel. Eestil on nende riikidega väga tugevad suhted. Kas võime öelda, et oleme oma naabritega võrreldes teinud oluliselt targemaid otsuseid kaitsepoliitika alal ning meie jaoks on tegu justkui preemiaga, et Eestis on kaks NATO ja ka maailma mõistes väga suurt jõudu kohal?

Ma tõin ka seal ühel kohtumisel esile, et minu kui Eesti elaniku jaoks tähendas eelmise aasta 29. september väga-väga palju, kui reaalselt olid ühel hetkel Tapal Prantsusmaa president ja Suurbritannia peaminister ning meie sõduritega külg külje kõrval on nii britid kui ka prantslased.

Kogu selle asja peamine eesmärk on ju see, et meie heidutus oleks alati niivõrd tugev – ja meie heidutus kindlasti on niivõrd tugev –, tagamaks seda, et reaalne sõjategevus kunagi ei algaks. Selle kohta, kas oleme teinud õigemini või mitte, usun ma, et peame valima oma tee. Me oleme valinud hea ja õige tee tänu meie kaitseväele juba läbi aastate.

See tähendab enda väga tugevat integreerimist ja tõelist kohalolekut rahvusvahelistel missioonidel. Tahan samas tunnustada ka Lätit ja Leedut. Eesti on olnud NATO kahe protsendi kokkuleppes eestvedaja, 2018. on see aasta, mil loodetavasti ka Läti ja Leedu panustavad sinna kaks protsenti või enam.

Eesti sekkumine on nende jaoks vajalik, seda ka väga praktiliselt ja igapäevaselt. Arvan, et oleme oma jõudu ja suurust arvestades täna väga aktiivselt kohal.

Mõneti on Eesti olnud ka eeskujuks, et Läti ja Leedu ka oma kaitsealased möödalaskmised korrigeeriksid.

Viimasel NATO tippkohtumisel öeldi, et eelmisel aastal oli vaid neli riiki 29st, kes panustavad kaks protsenti SKTst: Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Kreeka ja Eesti. Seda on natukene vähe. Eesti on kindlasti kannustanud Balti regiooni teise riike, et tuleb sinna rohkem panustada.

Eestis on pikalt valitsenud kaitseküsimustes parteiüleselt üksmeel. Kuivõrd hindaksite, et valimiste eel on tekkinud oht, et keegi hakkaks nüüd ajama varasemast väga erinevat liini?

Minu tunnetus on, et kaitsekulude osas seda ei juhtu. Tugevale panustamisele on suur toetus, ja ma arvan, et pigem isegi kasvav toetus. Oleme praeguses valitsuses toonud eraldi lauale kaitseinvesteeringute eelarve lisaks, mis on 20 miljonit eurot igal aastal. Ma ei näe küll, et täna ükski erakond ütleks, et hakkame samme tagasi võtma.

Ajakirjaniku reisi eest tasus riigikantselei.

Meie roll kriisikoldes

Eesti osaleb Malis mässutõrjeoperatsioonil Barkhane, Euroopa Liidu treeningmissioonil (EUTM) ja ÜRO rahuvalvemissioonil MINUSMA.
Kokku viibib Malis 56 Eesti kaitseväelast, neist 48 operatsioonil Barkhane.
Operatsioonil Barkhane osaletakse koos prantslastega, õhutoetust pakuvad britid. Eestlaste ülesanne on Gao sõjaväebaasi julgeoleku tagamine.

Allikas: PM

Seotud lood
08.10.2018 10.10.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto