Palmide alla kaduva kalmistu viimane hoidja

  • Erna Kobake on viimane, kes jäänud Alam-Linda surnuaial kalme korrastama.
  • Eestlased hakkasid külast lahkuma 70 aasta eest, sügiseks 1993 läksid kõik.
  • Ainsa eestlasena elab Ülem-Linda lähistel tänavu 80-aastane Linda Telman.

Läbi sellise padriku viis tee kunagisse Alam-Linda külla.

FOTO: Birgit Püve

«Mul oli üleaedne abhaas, tal oli trofeebuss. Ma tellisin selle, sõitsime siia, panin mamma ja kodinad peale ning tõin ta linna. See oli novembris 1993, kui sõda oli juba lõppenud,» räägib Suhhumi eestlane Erna Kobake (59), kuidas lahkus kunagise suure eestlaste küla Alam-Linda viimane elanik, tema ema Leena.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Teekond oma surnute juurde – kalmistu asub keset kunagist Alam-Linda küla – kulgeb kuus kilomeetrit ülesmäge mööda endist kruusateed, mille nüüd on vallutanud võsa ja mets. Ümber on mets nagu džungel, eemal paistavad mäed, pöökpuudel ripuvad pikad liaanid. Ning mööda sellist poolenisti metsistunud teed tahab Erna Kobake isale ja vanaemale uued hauakivid surnuaiale viia.

Ütlen siiralt, et ma ei usu, et ta seda suudab, sest läbi pääseb seal ainult jalgsi. «Meil on selline elu, et kõike tuleb suuta,» lausub Erna.

Tagasi üles