/nginx/o/2018/11/23/11597581t1hf0ec.jpg)
Austraalia on üks neist riikidest, kes on praeguseks teada andnud, et ei soovi Eestis valitsustüli põhjustanud ÜRO rändeleppega ühineda. Austraalia tunnustatud rahvastikuteadlane professor Peter McDonald leiab, et selline otsus on põhjendatud. Samas avab ta rändeprobleemistiku laiemad tagamaad ning pakub mõtteainet rändeleppe käsitlemiseks ka Eesti kontekstis.
Austraalia on üks riikidest, kes ei soovi ÜRO rändeleppega liituda. Miks?
Austraalia ei toeta ränderaamistikku selles osas, kus see võtab riigilt suveräänsuse. Meie valitsus soovib säilitada suveräänset kontrolli piiri üle ja tänu asukohale on meil võimalik seda ka küllalt efektiivselt ellu viia.
Samuti on valitsus seisukohal, et kui siia saabuks palju juhuslikke sisserändajaid, ei saaks me võtta senisel hulgal vastu legaalseid tulijaid. Näiteks eelmisel aastal võttis Austraalia vastu umbes 20 000 pagulast Süüriast ja Iraagist ning mujalt umbes 5000. Üldse võtame aastas vastu umbes 200 000 sisserändajat.
Mis tõi muutuse ja peatas rändajate sissevoolu?
Valitsusel sai sellest villand. Leiti, et otsustamine selle üle, kes ja millistel tingimustel saab tulla, tuleb tagasi võita ning smugeldamine lõpetada. Nii ka tehti.
Indoneesia ja Austraalia vahele seati mereväe laevadest – mitte betoonist ega okastraadist – tinglik müür ning kehtestati laevade tagasisaatmise poliitika. Kõike seda toetas ka Indoneesia valitsus.
Et sõnum oleks selge, viidi väike osa viimaseid smugeldajate abil saabunuid kinnipidamiskeskustesse Naurul ja Paapua Uus-Guineas, kus neil olid väga kehvad elamistingimused. Anti ka teada, et mitte kunagi ei lubata sel viisil saabunutel asuda Austraaliasse ega ka Uus-Meremaale, mis oli varem toiminud tagauksena Austraaliasse. Mõned neist võttis siiski hiljuti vastu USA.
