Sisukord
Arvustused
Tänane leht

Lembit Petersoni suurroll

3 min lugemist
Lembit Peterson ei mängi kuningas Leari, vaid ta loob illusiooni: Theatrumi saalis eksleb üks maailmaga pideme kaotanud vana mees. FOTO: Kris Moor

Öeldakse, et näitleja on hea siis, kui ta mängib partneritega samal tasemel ega tõuse teistest peajagu üle. Võib-olla tõesti võib ühtlus aidata lavalistele õnnestumistele kaasa, ent Theatrumi uuslavastus «Kungingas Lear» tõestab vastupidist. Ja seda ühe mehe pärast: Lembit Peterson teeb kuningas Learina ühe oma elu rollidest ja just tema on see, kelle pärast tasub ja tuleb Vladimir Baitšeri lavastust vaadata.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Lembit Petersoni kuningas on vana mees, kes kaotab järk-järgult kontrolli oma mõistuse üle. Liikudes ühest hullusehoost teise, libiseb tal käest kontroll maailma ja iseenda üle. Kuid mida kaugemale kuningas reaalsusest nihkub, seda detailitäpsem ja lihvitum, seega ka rikkam on Petersoni mäng. Sõna «mäng» kasutamine on siin aga eksitav, sest Peterson ei mängi, ta loob illusiooni: Theatrumi saalis eksleb – nii füüsilises kui ka vaimses ruumis – maailmaga sideme kaotanud inimene.

Baitšeri lavastuse avastseen on väga uhke, Lembit Petersoni esimeses ilmumises «kõrgelt ülevalt meie sinu peale vaatame» on üleolevat enesekindlust, muinasjuttude kurja kuninga hoiakut. Võimu. Peterson kehtestab end ruumis just võimuna, absoluutse tõe teadjana, hirmuvalitsejana. Kui kuningas käsib tütardel armastust avaldada, särab Petersoni nägu nagu ulakal poisikesel, ta on ärevuses-elevuses eesootavast kiitusest ning naudib alamate lipitsemist ja iseennast selle keskel.

23.11.2018 26.11.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto