Töötaja D kirjeldas, kuidas sellel konverentsil tuli tema juurde raamatukogu töötaja, kes kurtis, et Hallik teeb talle ebameeldivaid ettepanekuid ega arvesta eitava vastusega. «Me ei olnud sõbrannad, nii et see, et ta tuli mulle neid asju rääkima, näitas, et ta on väga hädas,» sõnas D.
«Küsisin, kas ta ei ütles. Ta vastas, et muidugi ütles. Küsisin, kas ta ütles, et kuule, sul on ju pere. Seda ta ütles. Siis andsin nõu, et ütle talle, et sa ei taha sellist ajutist suhet. Väidetavalt vastas Hallik selle peale, et teeme siis suhte kindlamaks. Mida ta sellega mõtles, ei tea,» jutustas D.
«Arutasime ka seda, et kui ta ahistamiskatsele jõulisemalt reageeriks, mis siis saaks. Ta leidis, et siis võib Hallik teda ja ta osakonna inimesi kiusama hakata. Sellega keeraks ta käru ka kõikidele teistele inimestele,» jätkas D.
Kui mingi osa meist sai tema loost teada, siis tundsime, et me enam ei saa vaikida.
Ülejäänud konverentsi ajal käisid kolleegid tolle naisega kõikjal koos, et ta ei jääks üksi. Pärast välislähetust lasi naine oma kabinetti paigaldada veebikaamera, kuid töötajate sõnul ei õnnestunud tal ühtegi ebasobivat tegevust sellele jäädvustada. Kuna ahistamine jätkus pärast konverentsi juulis ja augustis, pani naine lahkumisavalduse lauale.
«Kui mingi osa meist sai tema loost teada, siis tundsime, et me enam ei saa vaikida, peame teda toetama ja tulema välja omaenda lugudega. Meie seas tekkis protestivaim,» rääkis E.
«Müts maha selle inimese ees, kes augusti keskel ülikooli rääkima läks. Meil ei olnud seda julgust,» võttis töötaja A enda ja kolleegide hinnangu kokku. Kõnelejad nõustusid, et direktori lahkumise järel on õhkkond raamatukogus tunduvalt pingevabam.
Augusti lõpus, kui ülikooli personaliosakond oli juhtunust teada saanud, näitas raamatukogu töötajaskond Hallikule oma meelsust. Nimelt tegid raamatukogu osakonnajuhatajad musta riietuse päeva. Töötajate sõnutsi ei uurinud Hallik aktsiooni tagamaid.
Paljud ei suuda uskuda
Raamatukogu töötajad laususid, et paljud nende lähedased ja tuttavad ei suuda neid uskuda. «Kuuleme, et miks ülikool kiusab Martin Hallikut. Keegi isegi ei kaalu võimalust, et äkki tõesti midagi juhtus. Ka paljud mu lähedased ei suuda mind uskuda. Nad ütlevad, et ta on ju nii tubli, edukas ja tore, et küllap olete seal ise vassinud midagi,» rääkis F.
«Hallik tundis, et võib meiega teha, mida tahab, olime tema sõdurid. Muidu on ta väga väljapeetud ja üritab endast head muljet jätta. Ta rääkis pidevalt pereväärtustest, eetilisusest, põhimõtetest. Sellepärast meid ei usutagi,» kõneles A.
Töötaja C tõstatas küsimuse, millised on sellises olukorras naiste valikud. «Ükskõik, mida teen, olen süüdi. Kui lähen kaebama, siis öeldakse, et mul oli seelik liiga lühike või sind ei ahistatud ja nüüd sellepärast kaebad. Kui jälle ei lähe kaebama, siis oled lammas,» arutles ta.