Kas libedaga kaherattaline võtta või jätta? Kas rattasuksu vajab pakasega spetsiaalset hooldust? Millist varustust vaja läheb? Kas konarliku jäätunud rattatee asemel võib sõita sõiduteel?
Ilmar Part, kes tegeleb muu hulgas rattapoliitikaga ja osaleb Tartu linnavalitsuse ratta-strateegia koostamisel, on talv läbi vändanud viimased 15 aastat. «Suvel sõidan linnarattaga, talvel võtan vana maastikuratta. Selle kummid on laiemad ja libedaga on sellega parem sõita,» rääkis ta Forseliuse kooli kõrval asuvas Tartu Eksperimentaalses Jalgrattatehases.
Vastu talve on kaks suurt garaaži jalgrattaid täis, neid annetavad asutusele linlased. Mehed seavad rattad uuesti korda. «Sügisel tulevad tudengid ja ostavad kiiresti kõik ära,» selgitas Part asutuse tööpõhimõtet. Soovijad saavad 50 euro eest ise sobiva jalgratta kokku monteerida või sümboolse summa eest oma ratast remontida.
Part eelistabki talverattana «vana ronti» just seetõttu, et tänavaid soolatakse, vett ja pori lendab rohkem kui muul ajal ning ratta sisejooksud või laagrid võivad saada kannatada. «Mõne ratta olen talvel ära ka rikkunud, mu madala kokkupandava ratta laagrite vahele sattus teesoola,» tõdes ta.
Lörtsi ja lume korral, kui teedele soola pannakse, soovitab Part ketti iga päev õlitada. «Kui kett on saanud soola, läheb see rooste ja kangeks juba ühe päevaga.» Talvel tasub üldse teesool kogu rattalt eemaldada, kuna roostet tekib siis vähem.
«Eks muidugi on inimestel hirm, et on libe ja võib kukkuda,» selgitas Part. Ise ta rattaga viimastel aastatel õnneks kukkunud pole, viimati juhtus see umbes viis aastat tagasi. «Ükskord kukkusin mustal jääl, teinekord jäämügariku peal bussipeatuses,» meenutas ta.