N, 2.02.2023

Korralikult hooldatud maastikurattaront on talvel väärt sõiduriist

Janno Zõbin
, reporter
Korralikult hooldatud maastikurattaront on talvel väärt sõiduriist
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ilmar Part on juba staažikas rattahunt, kes sõidab igal talvel. Kukkunud on ta kahel korral, kuid see juhtus aastate eest. 
Ilmar Part on juba staažikas rattahunt, kes sõidab igal talvel. Kukkunud on ta kahel korral, kuid see juhtus aastate eest. Foto: Sille Annuk

Kui läinud nädalalõpul esimene krõbe talvekülm linlaste varbaid näpistas, olid nii Tartu ülikooli peahoone kui ka filosoofiateaduskonna maja ette pargitud ainult mõned jalgrattad. Ometi ei jäta suur hulk tartlasi ratast talveks kuurinurka, osa neist rassib sadulas isegi lumega.

Kas libedaga kaherattaline võtta või jätta? Kas rattasuksu vajab pakasega spetsiaalset hooldust? Millist varustust vaja läheb? Kas konarliku jäätunud rattatee asemel võib sõita sõiduteel?

Ammune sõitja

Ilmar Part, kes tegeleb muu hulgas rattapoliitikaga ja osaleb Tartu linnavalitsuse ratta-strateegia koostamisel, on talv läbi vändanud viimased 15 aastat. «Suvel sõidan linnarattaga, talvel võtan vana maastikuratta. Selle kummid on laiemad ja libedaga on sellega parem sõita,» rääkis ta Forseliuse kooli kõrval asuvas Tartu Eksperimentaalses Jalgrattatehases.

Vastu talve on kaks suurt garaaži jalgrattaid täis, neid annetavad asutusele linlased. Mehed seavad rattad uuesti korda. «Sügisel tulevad tudengid ja ostavad kiiresti kõik ära,» selgitas Part asutuse tööpõhimõtet. Soovijad saavad 50 euro eest ise sobiva jalgratta kokku monteerida või sümboolse summa eest oma ratast remontida.

Part eelistabki talverattana «vana ronti» just seetõttu, et tänavaid soolatakse, vett ja pori lendab rohkem kui muul ajal ning ratta sisejooksud või laagrid võivad saada kannatada. «Mõne ratta olen talvel ära ka rikkunud, mu madala kokkupandava ratta laagrite vahele sattus teesoola,» tõdes ta.

Lörtsi ja lume korral, kui teedele soola pannakse, soovitab Part ketti iga päev õlitada. «Kui kett on saanud soola, läheb see rooste ja kangeks juba ühe päevaga.» Talvel tasub üldse teesool kogu rattalt eemaldada, kuna roostet tekib siis vähem.

«Eks muidugi on inimestel hirm, et on libe ja võib kukkuda,» selgitas Part. Ise ta rattaga viimastel aastatel õnneks kukkunud pole, viimati juhtus see umbes viis aastat tagasi. «Ükskord kukkusin mustal jääl, teinekord jäämügariku peal bussipeatuses,» meenutas ta.

Kui suvel sõidan linnarattaga, siis talvel võtan oma vana maastikuratta. Selle kummid on laiemad ja libedaga on parem sõita, seletas Ilmar Part.

Pardi arvates ei sega pakane sõitmist. «Kuni miinus kümnega ei ole hullu, palju hullem on sõita vihmaga,» tõdes ta. See, mida ja kuidas selga panna, selgub katse-eksitusmeetodil kiiresti. «Kui hakkad sõitma, saad aru, mis kohad kehal külmaks lähevad,» selgitas ta.

Kiirem ja odavam

Pardi sõnul ei julge paljud inimesed sõiduteel sõita, arvates, et seda ei tohi teha. «See on müüt. Jalgrattur on sõiduki juht ja võib sõiduteel sõita, kui rattatee on libe või lumega kaetud,» selgitas ta.

Kõnni- ja rattateid ei hooldata tihti nii korralikult ja järjepidevalt kui sõiduteid ja seega tuleb aeg-ajalt talvel sõitmiseks valida sõidutee. «Kõige suurem mure talvesõidul ongi teede hooldus,» kinnitas Part. Siiski on tema sõnul linn talvistesse kõnni- ja rattateede hooldusesse üha rohkem panustama hakanud.

Kui kümme aastat tagasi võis Tartu linnapildis näha vaid üksikuid rattasõitjaid, siis aastatega on neid üha rohkem. Seda enam, et talved on olnud viimasel ajal soojad ja suhteliselt lumevaesed.

Velotandemi rattapoes töötava Kalle Kirsiaia sõnul, kes oli ka Nõukogude Liidu ja Eesti rattakoondise mehaanik, jagunevad talvised ratturid laias laastus kahte: esimesed on vajaduspõhised sõitjad ehk need, kel on ühistranspordist kiirem ja odavam (näiteks tööle, kooli või poodi – J.Z.) liigelda rattaga ning teised need, kes sõidavad sporditegemise eesmärgil.

Keskmiselt käib päevas talvisel ajal Velotandemi rattapoes ratast parandamas või varustust hankimas kümme inimest, suvisel ajal mitukümmend.

Tuled korda!

Talvisel ajal soovitab Kirsiaed rattale naelkummid alla panna. «Just praegu paneme neid ühele lastetooliga rattale, kuna lapsevanem ei saa libedal teel endas kindel olla,» märkis ta. Kõige rohkem kipub jääl libisema just esiratas, säästuvariandina võikski paigaldada naelrehvi vähemalt sellele.

Jalgrattatuled teevad liikleja autojuhtidele hästi märgatavaks.
Jalgrattatuled teevad liikleja autojuhtidele hästi märgatavaks. Foto: Sille Annuk

Eriti olulised on talvel helkurid ja tuled. «See on mõrvarlik lugu, kui tänaval on pime ratas. Kui autojuht ette sõitvat ratturit ei näe, on kuri karjas,» rääkis Kirsiaed. «See on praegu väga suur probleem, paljudel pole tuled korras.»

Naelkummide hind algab rattapoodides 30 eurost, kahe naelareaga rehvid on odavamad kui neljarealised. Tulede hind algab paarist eurost, kvaliteetsed tuled on märksa kallimad.

Talvisel rattahooldusel tuleb jälgida, et pidurid oleksid korras, rataste sisejooksud määritud, pidurite ja käiguvahetajate liigendid ja trossid ning kett õlitatud. Ka peaks jälgima kummide rõhku. Kummide minimaalne ja maksimaalne rõhk on ära toodud rehvi küljel, talvine rõhk võiks olla alla maksimumi.

Enne sõitma minekut ei teeks paha veenduda, kui libe tee parasjagu on. Kui näpunäiteid silmas pidada ja ettevaatlikult sõita, pole talvine rattasõit Tartus nii ohtlik, et seda tingimata peaks kartma.

Kauplustes on saadaval eri hinnaklassis naelrehvid, pakutakse nii kahe kui nelja naelareaga variante.
Kauplustes on saadaval eri hinnaklassis naelrehvid, pakutakse nii kahe kui nelja naelareaga variante. Foto: Sille Annuk
Märksõnad
Tagasi üles