Astudes Saint Lazare metroojaamast Pariisi tänavatele, tundub kõik justkui rahulik. Päike paistab, õhk on soe ja inimesed toimetavad oma toimetusi. Esialgu hakkan kahtlema, kas täna üldse kollavestid kogunevad, kui eemalt rahva seast paistab üks mulle silma. Saamata aru, kas tegemist on mingit sorti töölisega või meeleavaldajaga otsustan talle järgneda. Kollavestile järgnedes liitub temaga veel kaks kaaslast ja mõistan, et olen õigetel jälgedel. Meeleolu on niivõrd ülev, et hetkeks tunnen ennastki kollavestina täitmas üllast eesmärki. Ent paari tunni pärast kõik muutub.

15 minutit jalutamist ja liitun kollavestide marsiga. Tundub, et justkui terve Pariis marsib tänavatel. Kohal on kõik: vanad, noored, mehed ja naised. Võib kohata inimesi igast ühiskonnaklassist. Marsime mööda Pariisi täanavaid ülevas meeleolus. Kõlab orkestrimuusika, naised tantsivad ja elanikud on kogunenud akendele, et meeleavaldajatele toetust avaldada. Õhkkond on mõnus, soe ja sõbralik; meeleavaldajad ja politseinikud naeratavad teineteisele, justkui oleks kõik ühes paadis.