Kui hubases kohvikus tassi Earl Gray taga intervjuuks kohtume, ütleb Kai Rüütel isegi üllatudes, et koduteatris oli see tõesti esimene kord laval olla. «Pabistasin päris tugevasti, et kuidas oma publik mind vastu võtab. On ju teada, et kodus omade ees on kõige raskem esineda. Aga kui saabus etenduseõhtu, oli laval väga hea tunne. Olin seal koos oma armsate õpingukaaslastega Otsa koolist, meil oli fantastiliselt tore kursus. Ja publik oli nii soe, võttis mind nagu oma embusse.»
Kai Rüütli tee klassikalise laulu juurde ei kulgenud sugugi nii sirgelt ja karideta, nagu tema eduloost võiks arvata. Muusika vastu äratas huvi Valgre. Kodus leidus Valgre laulik, kust omaette sai lugusid proovida. Esimesed laulmiskogemused tulid ETV tütarlastekoorist, kus dirigent Aarne Saluveer pani vahel ka klassikalugudes soolot laulma. «Algul unistasin ma ikka poplaulust. Aga saatus kogu aeg vaikselt tõukas klassika poole!»