Sisukord
Arvamus
Tänane leht

TÄNA 100 AASTAT TAGASI VABADUSSÕJAS: 17. detsember 1918 – valikut ei ole

2 min lugemist
Tallinna Kooliõpetajate Pataljoni õppursõdurid sõjalistel harjutustel (1919). FOTO: Parikas (Rahvusarhiivi kogust)

Briti eskaader oli 12. detsembril Tallinna jõudnud ja Eesti enamlased soodsa hetke võimuhaaramiseks taas maha maganud, nagu ka kuu aega varem, kui Compiègne’i vaherahu maailmasõja lõpetas ja võim Tallinnas hetkeks pisut laokile jäi. Kuid läheneva Punaarmee tervituseks puhkeva relvastatud mässu ehk «töörahva ülestõusu» idee püsis endiselt päevakorral.

Britid olid lõpuks merel, mitte maal, ja oli ka näha, et nad maal sõdida ei kavatse. Seega ei lugenud enamlaste Tallinna komitee end sugugi lüüasaanuks, vaid arvestas, et sedamööda, kuidas punaväed pealinnale lähenevad, muutub võimuhaaramine aina tõenäolisemaks. Seniks tuli külvata ärevust ja vaenu ning nõuda kärarikkalt «võõrast vägede» viivitamatut lahkumist – ise Punaarmeed oodates.

Niisiis pingestasid enamlased järgnevail päevil olukorda ja kuulutasid «Eesti valgekaardile» surma. Plaanid ei olnud siiski kuigi konkreetsed, ilmselt loodeti siiralt, et võim üldises korralageduses punastele sülle langeb, selle asemel et Lev Trotski kombel kõik põhjalikult läbi mõelda ja organiseeritult ellu viia. Korralagedus kulmineerus 17. detsembril suure meeleavaldusega Tallinna Raekoja platsil praeguse õpetajate maja ees, mis oli siis veel Ajutise Valitsuse ja Maapäeva residents, ehkki sakslased olid Toompealt juba nädala eest lahkunud.

Kuid väga ohtlik olukord tekkis ka seal, kus seisis Eesti ainus tõsiselt võetav sõjalaev «Lembit». Selle pardal nõuti ägedalt inglaste lahkumist ja tule avamist linnale, pardale ilmus salk töölisi, kes üritas heisata punalippu. Õigel hetkel koos paarikümne vabariigi sõduri ja mõne kuulipildujaga kohale jõudnud kapten Johan Pitka lahendas olukorra resoluutselt. Meeskond kuuletus, mässajad haihtusid ja punalipp samuti.

Samal ajal nõudis ajalugu resoluutsust ka Narva koolipoiste salgalt, kes oli pooljuhuslikult tegevuskohale sattunud ja seisis nüüd viimse tõkkena aina vägivaldsemaks muutuva rahvamassi ja Ajutise Valitsuse vahel. Kui rahva hulgast hakkas kostma revolvripauke ja üks vihane meeleavaldaja Voldemar Mirbachil püssi käest kiskuma asus, sai ta teiselt koolipoisilt, Mart Saarelt, kuuli rindu.

Mirbachi mälestuste järgi tegid koolipoisid kaks kogupauku rahva sekka, kaks taevasse, mille järel rahvamass kiirelt hajus, jättes maha viis-kuus hukkunut. Teistel andmetel oli surmasaanuid vaid üks. Punaste katse Tallinn kaosesse paisata ja võib-olla võim haarata oli luhtunud. Selleks korraks.

Seotud lood
15.12.2018 18.12.2018
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto