Sisukord
Sport
Postimees

Norralaste paljastusest Šmigun-Vähi teemal kirjutas Postimees juba aasta tagasi

5 min lugemist
Kristina Šmigun ja Anatoli Šmigun. FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Täna kirjutas Dagbladet, et Kristina Šmigun-Vähi võitis oma Torino olümpiamängude dopingukaasuse, sest B-proovi avamisel ei võimaldatud viibida sportlasel ega tema esindajal, mis on WADA koodeksi rikkumine. Viimast tunnistas Postimehele antud intervjuus aasta tagasi ka sportlase isa Anatoli Šmigun.

Taasavaldame 15. detsembril 2017 ilmunud intervjuu Anatoli Šmiguniga.

Hiljuti 65. sünnipäeva tähistanud teenekas suusatreener Anatoli Šmigun – enamikule lihtsalt Tolik – võtab Ramsau-nimelises Austria suusa-Mekas hotellis istet. Õues sajab laia valget lund, Tolik põimib ühe käe sõrmed ümber teise, vaatab otse silma sisse ja ütleb: «Viimaks on see kõik läbi! Nüüd saab ka asjadest veidi rääkida.»

Praegu on Anatoli Šmigun Austrias Eesti kahevõistlejate abimehena. Koos tütre Kristinaga mõõtis ta samu suusaradu lõputu arv kordi. Siitsamast tõi Kristina Šmigun 1999. aastal koju kaks esimest suurvõistluste medalit, hõbeda ja pronksi.

Peale tütrele osaks saanud muret, mis kaasnes dopingukahtlustusega, oli viimastel aastatel löögi all ka Anatoli Šmiguni treenerirenomee. Pärast üleeile avalikuks tulnud otsust, et kõik 2006. aasta Torino olümpia järeltestimistega seotud protseduurid on tehtud ja juhtumid suletud, võib ka tema kergendatult hingata. Ehkki ta oli kogu tiimi süütuses kindel algusest peale.

- Anatoli Šmigun, millal teie teada saite, et juhtum on saanud õnneliku lõpu?

Paar päeva varem. Kristina helistas esmaspäeval. Me ei saanud pikemalt rääkida, palusin tal vaid öelda, kas kõik on hästi või halvasti. Ta ütles, et homme saab kõik lõplikult selgeks, aga muretseda pole vaja. Tegelikult läks päev kauem.

Kas Kristina väljendas telefonis ka mingeid emotsioone?

Nagu ütlesin, rääkisime kiiresti. Aga ta oli heas tujus. Nad lähevad peagi puhkusele, küll siis millalgi pärast seda – ilmselt uuel aastal – saame juba näost näkku mõtteid vahetada.

Kuidas isana tunnetasite, kuivõrd viimase nelja aasta teadmatus talle mõjus?

Ta väga palju välja ei näidanud, soovis, et ma saaksin oma tööle keskenduda, ja hoidis vaidluse detailidest eemal. Aga sisimas elas ta kindlasti kõike seda pidevalt üle. Nüüd kukkus eelkõige temal mõistagi suur kivi südamelt.

Eks kõigil meil oli raske, kuigi mina teadsin algusest peale, miks kogu see jant korraldati ja kuidas see lõpeb. Lihtsalt liiga kaua aega võttis. Ma ei tea, mida nad seal ootasid. Kas sellepärast, et Maria Šarapova juhtum tuli vahele?

Aga miks kõik see siis korraldati?

Minul on üks lihtne seletus, milles ma olen võrdlemisi veendunud. Kaotus vaidluses Andrus Veerpaluga läks WADA-le (maailma antidopinguagentuurile – toim) äärmiselt kalliks maksma. Väga paljud USA profiliigade sportlased tarvitavad teadupärast kasvuhormooni. Kuna räägime miljonilepingutest, siis see oli WADA-le ränk hoop.

Nii otsustatigi väikest Eestit karistada. Kristina osutus ohvriks. Öelgu mulle üks vähegi loogiline põhjus, miks Torino olümpia järeltestitud 350 proovist avati esimesena just kuus tema oma. Miks?

Võin veel öelda, et pärast Torino 10 kilomeetri sõitu läks Kristina koos doktoriga rahulikult olümpiakülla. Pidi seal andma Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele (ROK) dopinguproovi. WADA kontrollijad tulid samal ajal meie juurde ja uurisid: kus Kristina on? Paluti tal tulla teise kohta. Seal võeti Kristina kaasa ja viidi tagasi olümpiakülla. Milleks selline näitemäng?

Ja veel. Sealsamas sooviti Kristinalt võta vereproovi kaks korda päevas. Mihkel Mardna pidi neile ütlema: ei, sest teil pole selleks vastavalt teie endi kehtestatud reeglitele õigust. No kuidas sellest kõigest aru saada? Kas nad mängivad või ongi nii rumalad? Kuigi ise arvavad, et on kõige targemad.

Mis te arvate, mis ses habemega loos lõpuks võidu tõi?

Esmalt mõistagi endi puhtus ja ausus. Aga oluline oli ka, et tegime ühe väga targa otsuse: pöördusime abi saamiseks rahvusvahelisse inimõiguste, aga mitte spordikohtusse. Seal öeldi tegelikult suhteliselt kiiresti, et inimõigusi on rikutud ja kogu lugu. Juhtum suleti.

CASis (rahvusvaheline spordiarbitraaž – toim) tulnuks sajaprotsendilise kindlusega kaotus. Miks? Aga sellepärast, et ROK, WADA ja CAS moodustavad kõik koos ühe suure maffia. Spordimaffia, kes on valmis raha nimel maha tampima kelle tahes. Seda teab ja näeb igaüks, lihtsalt nad ise pigistavad silma kinni, sest on kõik võimu ja raha juures.

Kas see oli pigem juriidiline või sisuline vaidlus?

Ma ei oskagi nii vastata. Kindlasti rohkem juriidiline kui meditsiiniline. Vaja oli tõestada, et Kristinaga käituti valesti. Tean, et lisaks muule rikkusid kontrollijad ise protseduurireegleid. Kordusproovi avamise juures peab vastavalt reeglitele viibima sportlane või keegi tema esindajatest. Ilma ei tohi [avada], isegi mitte kordusproovi. Aga nii millegipärast tehti.

Kas te oskate öelda, miks Kristina tuli 2014. aasta alguses ise Eesti rahva ette ja teatas, et tema proov sisaldas «halba analüütilist leidu»?

Ma tõesti ei oska seda kommenteerida. Isegi ei teadnud, et ta midagi selle kohta ütles. Viibisin samal ajal olümpial Sotšis ja kuulsin uudist seal. Venemaa treenerilt, kes tuli ja teatas: «Jälle teil seal midagi juhtus.» Mõtlesin: kes see nüüd küll võis olla?

Alles hiljem, nüanssidesse süvenenuna, tekkis arusaam, et väikest Eestit otsustati lihtsalt karistada. Suruda põlvili. Ükspuha, mis hinnaga. Aga näete, ei õnnestunud. Terve mõistus sai võidu.

Neli aastat pikka ootust ja kannatusi. Kas nüüd võib öelda, et kõik on õnnelikult lõppenud ja juhtunu unustatud?

Kõige tähtsam, et otsus on lõplik. Ma ei tea täpselt, kas Kristina hakkab talle põhjustatud kannatuste eest kompensatsiooni nõudma. See on tema otsus. Aga ma usun, et tuleb uus protsess. Kiidaksin seda sammu.

Ühtpidi on neli aastat tõesti tohutult pikk aeg. Aga teisalt andis iga järgmine kulunud aasta tuge mõttele: neil pole seal midagi. Vastasel juhul oleks karistatud kohe. Nüüd üritati meeleheitlikult otsida. Sunniti kõik osalised vaikima. Aga ikkagi ei leitud. Ja kommentaare ei tule endiselt. Kuidas nad saavad vigu tunnistada?

***

Venelased noolivad Šmigun-Vähi advokaati

Anatoli Šmigun ütleb, et hiljuti astus tema juurde Marcus Cramer – murdmaasuusailmas tuntud sakslasest treener, kes viis tippu Šveitsi suusataja Dario Cologna ja kes viimasel ajal on juhendanud venelasi eesotsas praeguse dopinguskandaali keskse kuju Aleksandr Legkoviga.

«Tal on grupis probleemid: Legkov ja Jevgeni Belov on karistatud. Cramer küsis Kristina advokaadi kontakti. Ta soovib, et Kristina kaitsja ka tema hoolealuste juhtumi endale võtaks,» tõi Šmigun telgitagustest välja huvitava detaili.

Venemaal möllava skandaali kohta ütleb Šmigun: «Ma ei tea, kes on Grigori Rodtšenkov (praegu USAs tunnistajakaitse all viibiv endine Venemaa antidopingujuht – toim). Ei tea isegi, milline ta välja näeb. Olen surmkindel, et sportlastel pole selle loo korraldamisega pistmist. Riiklikud organid peavad välja selgitama, mis ja miks juhtus. Kui nad muidugi soovivad seda teha – seni on ametnikud vastutust muudkui põrgatanud. Seda nad oskavad, nagu ka ilusaid sõnu suust välja ajada ja kõiki teisi süüdistada. Mängu pandi tohutu raha, aga kuskil tegi keegi valearvestuse.»

Kas suusatamise maine läheb aina hullemaks? «Muidugi, kui on üks selline lugu teise otsa. Säärane reklaam ei kaunistaks ühtki spordiala.»

Kas näete lootuskiirt, et kunagi saabub puhta spordi päev? «Seda ei juhtu iial. Ühed toodavad tablette, mis muudavad taastumise kiiremaks, teised püüavad neid. Suletud ring. Äri. Mõlemale kasulik. Nii on kogu aeg olnud ja nii jääb kah. Kõige kurvem, et sportlane on kõige väiksem tegelane.» PM

Seotud lood
14.12.2017 16.12.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto