Suurtest rahvuslikest eesmärkidest meil puudust ei ole. Mõnikord võib päevasündmuste virr-varris või isegi tervet aasta «kokku võttes» olla raske neid fookuses hoida, ent kui need pikemaks ajaks meelest ja mõtteist lasta, jääme tulevikus millestki olulisest ja määravast ilma.
Laenates mõtet majandusteadlaselt Tõnu Puult: mõne kuu või isegi aasta vaates on esikohal pea-aegu ainult majanduslikud pingutused, sajandi vaates on aga oluline pea-aegu ainult kultuur. Kui loete tänase lehe lisast AK akadeemik Karl Pajusalu esseed «Eesti keele aeg», saate väga selgesti aru, mida see tähendab.
Sajandi(te)ga loodud väärtustel on selge mõju meie igapäevasele toimetamisele ja olemisele. Ja nii on ka algava eesti keele aasta igapäevades strateegiline küsimus: mida teha täna selleks, et olla homme tugevam kui eile. Ja loota, et neil valikutel on üle paljude põlvkondade ulatuva käepigistuse, tuletungla kandmise tähendus.
Täiesti selge, rahvuslik, strateegilise tähendusega ülesanne on teaduse rahastamine. Kahjuks ei ole kahe viimase peaministri, Taavi Rõivase ja Jüri Ratase valitsuste ajal suudetud trendinoolt ja ühes sellega innustavat lootust üleval hoida. See on viga, mis tuleb parandada kohe ja palju kiiremini kui erakondade esimehed natuke aega tagasi oma allkirjadega presidendi juures kinnitasid.
Muidugi, väga hea, et riigikogus juba mitu aastat tagasi vastuvõetud strateegia (umbisikulisele?) lubadusele lisandus lakooniline tekst, milles erakondade juhid seovad oma isikliku au ja väärikuse ja usaldusväärsuse eelarvetegudega … Kui nüüd see lubadus jääb täitmata, kiiru ja ülejäägiga, siis nõustub Postimees nendega, kes on öelnud: põlvkonnavahetus Eesti poliitikas on ebaõnnestunud.
Praegu valitsusse saanud, hingelt noored (?) erakondlikud aktivistid, kui neis on vähegi tahtmist saada riigimeesteks, peavad üdini mõistma, et tulevikku investeerimine tuleb praegu ja jääb alati tulema n.ö kõhu kõrvalt. Alati jäävad enamuses olema «kõhud», mis on valmis vastu võtma üha rohkem ja rohkem, ega mõtlegi rasvumise ohtudele.
Kui vaatame Eesti elu kasvõi ainult ajalehe mätta otsast, siis tuleb paratamatult rõhutada, et nii uuenduslikud ideed kui (enamasti ja loodetavasti) rahulik teadmispõhine vaade maailmale lähtuvad eelkõige meie ülikoolidest. Mitte ses tähenduses, et iga dotsent oleks ülima tõe allikas, vaid ses mõttes, et kui me tahame ja raatsime hoida oma parimaid, on meil võimalus olla üheskoos maailma parimad.
Tuleme tagasi rahvuslike eesmärkide juurde. Postimees on järjekindlalt oma juhtkirjades toetanud seda, et kaitsekulud oleksid vähemalt NATOs kokku lepitud minimaalsel tasemel. Õhutasime ja rõhutasime seda mõtet ka siis kui mitmete erakondade tegelased seletasid oma ELi sõsarliikumiste eeskujul, et selle 1/50 majanduse arvelt saaks «kõik muud asjad korda teha».
Vasak-esoteerikute kainestamiseks on asjakohane öelda, et ilmselgelt tuleb meil praeguses maailmas panustada suhteliselt veel palju rohkem nii väikese Eesti diplomaatlisse võimekusse kui ka tulejõudu. Ikka selleks, et iga järgminegi aasta oleks igavalt normaalne ja arenguid oleks põhjust mõõta sajandite, mitte näiteks päevadega.
