Sisukord
Eesti
Postimees

Juhan Parts: kõik valimisprogrammid on déjà-vu

5 min lugemist
Endine peaminister Juhan Parts ütleb, et Eestis on toimunud sisepoliitiline soometumine – läbirääkimisruum on olemas kõigi erakondade vahel. FOTO: Erik Prozes

Euroopa Kontrollikoja liikme Juhan Partsi sõnul meelitavad ELi rahajagamise tingimused tihti ise petma.

Isamaa (vana nimega IRLi) endise esimehe Juhan Partsi sõnul paistab Eesti väljastpoolt heledates toonides ning ta toob välja, et siin pole poliitikas varastamist. Just pettusi ja korruptsiooni puudutava auditiga on ta viimasel ajal Euroopa Kontrollikoja liikmena tegelenud.

Istume südalinnas, aknast paistavad ümberringi valimisplakatid, poliitikute näod peal. Kas ei teki tunnet, et tahaks ka selles möllus kaasa lüüa?

(Naerab.) Praegu küll mitte, see kõik on olnud. Nii et lühike vastus oleks eitav, ma olen päris hästi ümber lülitunud ja mul on huvitav, olen hõivatud eri teemadega. Ma olen irooniliselt öelnud, et olen rohkem nagu eksiilis, mis on hea kogemus – vaadata oma koduriiki kõrvalt.

Mis paistab?

Paistavad ilusad raamid ja heledad värvid. Hämmastav, et kui ei ole iga päev siin ega näe igapäevast sagimist, siis ei paista selle maali pealt välja see, mida siin esile tõstetakse – lõhestatus, suur kurjus, viha. Pildilt paistavad eksiilis olevale põliseestlasele ilusad raamid ja heledad värvid.

Mulle meeldib, et on toimunud kerge sisepoliitiline soometumine. Kaks erakonda püüavad end suureks nimetada, aga kõik, kes siin riigikokku pretendeerivad, on siiski valmis rääkima. Kui nad mingeid ühiskonnagruppe esindavad, siis see on juba väga hea. Ei ole seda lõhet, mis me üheksakümnendatest kaasa võtsime kõigi kodanike komiteede ja rahvarinnetega. Oleme seda ületamas. Lõhedega ühiskond võtab ära hapniku, ei anna ühiskonnale uuenemisjõudu. Mis ei tähenda, et ma kutsuks üles igavusele või monotoonsusele. Positiivne on, et ilmuvad uued üritajad. Kas neid ka valida tasuks, on iseküsimus.

Ja veel, mis on positiivne: riigi poliitikas ei näe ma kedagi, kes tahaks varastada. Õudselt oluline asi. Järgmine asi, mis silma torkab: peame endale aru andma, kui palju Eesti elus ja arengus poliitikast ikkagi sõltub. Eeldades, et tahame kuhugi areneda, on siin mingi paus. Võti edasiliikumiseks on vabade inimeste käes, kellel on soov ennast realiseerida, elada täisväärtuslikku elu, panustada. Lugedes valimisprogramme – nii palju, kui olen jõudnud –, siis need kõik on déjà-vu. Kõik on vanade asjade loetelu. Isegi Res Publica programmidest nõrgemad, ütleks. 15 aastaga võinuks mingi areng olla.

Aga see ei ole kriitika. Ehk tulekski püüda inimesi rohkem julgustada, süstida kõigisse eneseusku. Ega ma ei räägi midagi uut, ilusad ja heledad raamid, mis välja paistavad, on asi, mida tuleks osata hinnata. Põhiväljakutse on leida tasakaal ürgsete juurte ja täieliku rahvusvahelistumise vahel.

Kontrollikoda on harjunud otsima vigu ja probleeme ning pakkuma neile lahendusi. Kas valimistel osalevad Eesti erakonnad on leidnud probleemid, millega peaks tegelema?

Ei ole. Ei ole, ei ole! Seda tahtsingi öelda, et siin on mingi paus. Peab olema kohanemise ja võimaluste otsimise strateegia maailma trendide taustal. Luksemburgi lugu (kontrollikoda asub Luksemburgis – U. J.) on huvitav, nemad ka käivad ja otsivad võimalusi, paiknevad suurte riikide vahel, vaatavad, kus miski juhtuma hakkab ja kus kiiresti midagi enda kasuks pöörata. Ma ei tea, praegu paistab Eestis kõik nagu kordus. Võib-olla see ei ole paha, sest kõige hullem oleks, kui oleks mingi lõhkumisprogramm. Võib-olla Helmedel on mingi selline, aga neid tuleb vaadata teises rubriigis. Neist mingit ohtu ei ole. Kui nad on sellised õhtujuhid või pulmavanad, kes pakuvad särtsu, siis see on ehk vajalik.

Helmedest mingit ohtu ei ole. Kui nad on sellised õhtujuhid või pulmavanad, kes pakuvad särtsu, siis see on ehk vajalik.

Kuidas vaatate Isamaa erakonnale, mida varem juhtisite?

Helir-Valdor Seeder on olnud tubli, kõik need jutud, et vasakvalitsus... Laias laastus see koalitsioon järgib ikkagi sellist Eesti suurt narratiivi, mis on paigas 90ndatest. Sinna on üks ja teine asju juurde pikkinud, aga suur narratiiv on sellest ajast paigas. Seda on ka Isamaa paljuski hoidnud. Ma arvan, et päris tõsine valik on, hoolimata madalast reitingust. See tuleneb võib-olla ülemäärasest tõsidusest. Poliitikas peab teatud annus show’d olema.

Ütlete, et Eesti pole jõude, kes tahaksid varastada. Aga ka Eestis on juhtumeid, kus ELi rahadega on petetud. Kui palju laiemalt vaadates ELi maksumaksjale külma tehakse?

Ühelt poolt on huvitav, et keegi ei teagi, palju raha kaotsi läheb. Ja kui seda ei tea, on keeruline hinnata, kui palju võiks investeerida, et riskid oleksid mõistlikul tasemel. Teine järeldus on, et kui heidutust ei ole, siis pettus ja korruptsioon kasvavad. Ühegi ELi programmi puhul ei identifitseerinud me sellisel tasemel pettuse riskide maandamist, nagu erasektor seda teeb. Samas ütleb ELi rahade kasutaja Eestis, et oh jumal, nii palju on reegleid, kontrolle, auditeid.

Euroopa reeglid motiveerivad tihti ka ise inimesi skeeme looma, et raha saada, ja see on eriti halb asi. 70 protsenti ELi kodanikke ütleb, et ELi rahal on pettuse element sees. Optimistid ütlevad, et kodanikud ei tea asja, on sattunud kollase meedia ajupesu ohvriks. Aga kui see on ELi kodanike arusaam, siis selline meelsus on juba iseenesest pettuse risk. OLAFi ehk Euroopa pettustevastase ameti ümberkorraldamise keskmes on institutsionaalne võimekus. Ja see peab heidutama, olema preventiivse mõjuga. Raske öelda, et seda praegu on. Auditis pannakse palju lootust Euroopa prokuratuuri tekitamisele. See peaks olema töös aastaks 2020, aga on risk, et see muutub samuti hambutuks institutsiooniks. Palju bürokraatiat ja põhiline, mida sel ei ole, on proaktiivne võimekus, mis on tavalisel politseil. Tehakse asutus, mis võib lisaväärtust tuua, aga pole mehhanismi, kuidas see saaks politseilist ressurssi rakendada.

Kas ELi riigid oleksid nõus kokku leppima, et selline võimekus võiks üleeuroopalisel prokuratuuril olla? See näiks jälle nõnda, et mingi osa suveräänsust antakse kuhugi ära.

Mingist Euroopa politseist ei ole mõistlik rääkida. Aga see ei tähenda, et kui ELi maksumaksjate raha läheb ühte või teise riiki, siis ei peaks sellega kaasas käima teatud kontrollimehhanisme. Siin pole midagi pistmist föderaliseerumisega. Vaadates seda, kui palju asju suudetakse tänu Euroopa rahale algatada, on Eesti päris tubli.

Ei tohiks tekitada olukordi, kus EL loob raha andmise juurde tingimused, mis sunnivad inimesi petma.

Meil on olukord, kus ametnikud kurdavad meeletu kontrolli üle, iga senti aetakse taga, kolm pakkumust pastakahankele. Teiselt poolt on meil nn euroheina niitjad, kes pumpavad ELi toetusi välja ja kõik näevad, et tehakse sisulist pettust. Kust see mõistliku kontrolli piir jookseb?

Esiteks ei tohiks tekitada olukordi, kus EL loob raha andmise juurde tingimused, mis motiveerivad või isegi sunnivad inimesi raha saamiseks petma. Varasemast kogemusest on mul näiteid tohutult. Näiteks mingi teadusraha saamiseks peab enne olema läbi viidud ka seminar, aga kuskil on reegel, et seal peab osalema 15 inimest. Aga ei ole võtta 15, on seitse. Kui kirjutada kaheksa inimest juurde, on see juba pettus, kuritegu.

Äkki on kontrolli detailsusega liiale mindud?

No ongi. Ideaalne oleks, kui raha antaks tegelike tulemuste vastu. Vähendatakse sisenditele, kulupõhisusele tehtud reegleid. Mingi suund sinnapoole on, et raha tulemuste vastu. Mõne programmi puhul töötab see hästi, teise puhul jälle mitte.

Kas on tunda, et mõned riigid ja valitsused vaatavad ELi rahaga seotud pettustele kuidagi pehmemalt kui teised?

Seda võib iga päev ajalehest lugeda. Hea näide on, kuidas toimub OECDs altkäemaksudevastase konventsiooni rakendamine. Neil pole sellist vastutust nagu Euroopa Komisjonil, aga on suudetud luua vastastikuse hindamise ja monitoorimise skeem ja see toimib päris hästi. Võikski nii olla, et raha ei saa, kui riigis pole piisavalt usutaval tasemel sellist süsteemi. Kui tugevat heidutust ei ole, siis raha tekitab igasugu kurjameid ja paneb neid liikuma. Hullem on see, kui omaenda reeglitega lükkame tavalised inimesed ja ettevõtted skeemitama. Oleme ka Eestis sellised asju näinud.

Võib-olla on sellise tunnetuse põhjuseid osalt ka see, kuhu EL oma raha annab?

Kindlasti. Tavad on nii sisse töötatud, et mingite mõistlike muudatuste läbiviimine on peaaegu võimatu. Teine asi on ühtekuuluvusfond. Seda efekti enam ei ole, mis sel oli 2004. aastal koos turgude ühinemise ja raha ümberjaotamisega vähemarenenud piirkondadele. Ühtekuuluvuse filosoofia ainult nende rahaprogrammidega ja väga detailse Brüsseli suunamisega on selgelt ammendumas. Näeme seda ka Eesti puhul, meie järele jõudmise tempo on ju selgelt vähenema hakanud. Kus on, sinna tuleb juurde. Järele jõudmist väga ei ole, aga eesmärk läbi Euroopa lepingu on ikka järele jõudmine, et ühtne turg saaks toimida.

Seotud lood
17.01.2019 19.01.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto