Pankade poolt peale surutud viimnepäev ongi käes

  • Eesti asus eurodirektiivi täitma enne selle kehtestamist.
  • Paroolikaardi pettuste puhul oli tavaliselt tegu lastega.
  • Netipanka hakatakse sisse logimiseks kasutama sõrmejäge või näotuvastust.

Paroolikaardid kaovad ajalukku.

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Mida kõike pole pangad viimase kümne aasta jooksul proovinud – küll keelitanud, küll ähvardanud. Rahakraane järk-järgult aina enam kinni keeranud, nii et nüüd sealt enam isegi ei nõrise, vaid ainult tilgub paarikümne euro haaval. Ja ikkagi hoiavad tuhanded eestimaalased pisikesest plastkaardist kümne küünega kinni ega kavatsegi sellest vabatahtlikult loobuda. Kuid euronõuete ja pankade käest pole pääsu ning kohe on paroolikaardi viimnepäev käes.

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Õigupoolest oli paroolikaardi hukk Eestis ette teada juba kümmekond aastat tagasi, ammu enne seda, kui euroametnikud surmaotsusele alla kirjutasid.

«Keegi meid ei survestanud, aga juba siis näitasid riskianalüüsid, et piltlikult öeldes võiks paroolikaardiga väga lihtsalt miljoneid üle kanda,» selgitas Otsasoo, miks otsustasid Eesti pangad kümme aastat tagasi ühiselt hakata paroolikaartide kasutamist piirama. «Paroolikaart oli hästi lollikindel, aga selle võrra haavatavam.»

Piilmanni sõnul on see üks väheseid kordi, kui reageeriti enne suure pettuse toimepanekut. «Oleks piisanud sellestki, kui keegi oleks näiteks mõnes kohvikus hakanud netiliiklust jälgima. Aga me otsustasime reageerida varem, kui selle peale tullakse,» lisas ta.

Kuigi avalikult pole sellest räägitud, oli Eestis tegelikult juhuseid, kus koodikaarti kasutades tühjendati võõrast kontot. «Enamik selliseid pettusi pani toime keegi lähiringkonnast, tavaliselt olid need lapsed, kes tegid tehinguid koduarvutist ja panid pärast koodikaardi vanema kotti tagasi,» nentis Otsasoo.

Tagasi üles