Sisukord
Kommentaar
Tänane leht

Evelyn Kaldoja: ära dotseeri, vaid küsi

2 min lugemist
Evelyn Kaldoja FOTO: EERO VABAMÄGI/PM/SCANPIX BALTICS

Lugedes iga päev Briti ajakirjandust ja evides mõnd briti tuttavat, on mul sellest rahvast järjest enam kahju. Ja ma ei räägi Brexiti tagajärgedest, vaid sellest, kuidas üks maailma suurima heaolu ja jõukusega rahvaid on jõudnud tõelise ühiskondliku vennatapusõjani.

Neljapäeval andis kuninganna Elizabeth II järele palvetele ägenevas Brexiti-debatis mõjus sõna sekka öelda. 92-aastane monarh käitus targalt: ei ilmutanud kriipsuvõrragi, millist lahendust soovitab päevapoliitikuile. Kutsus vaid inimesi üksteise kõri kallalt ära tulema: «Otsides nüüdisajal uusi vastuseid, eelistaksin äraproovitud ja katsetatud retsepte, nagu üksteisest hästi rääkimine ja eri vaatenurkade austamine, kokkutulemine selleks, et leida ühisosa, ning mitte kunagi suure pildi unustamine.»

Suurbritannia ei ole ainus arenenud riik, kus käimas verbaalne Lõuna-Sudaan ning avalikult üksteisele öeldavad inetused võtavad aiva võikamaid vorme. Donald Trump on löönud lõhed ameeriklaste vahele. Emmanuel Macroni isik tõi 11. nädalavahetust järjest Prantsusmaal tänavatele nn kollased vestid, kes lõhuvad teiste ärisid ja kelles mõni on ise politsei kummikuulide tõttu silmast ilma jäänud.

Eestis ÜRO ränderaamistiku peale üleöö kerkinud vihatsunami näitas, et ka väikest ning muidu igal võimalikul põhjusel õlg õla kõrval öölaulupeole kogunevat eesti rahvast saab kiirelt ja põhjalikult omavahel tülli keerata. Õnneks olid Toompea hoopide jagajad vaid halvas meeleolus, mitte psüühilise häirega nagu Jo Coxi või Paweł Adamowiczi tapja, kelle peas käre poliitretoorika mõrvaplaani käima lükkas.

Suurbritannia ei ole ainus arenenud riik, kus käimas verbaalne Lõuna-Sudaan ning avalikult üksteisele öeldavad inetused võtavad aiva võikamaid vorme.
17

Ma ei tea, kes ja kuivõrd suudaks rahustada meie ajastu konfliktset vaimu, ilma et see kumuleeruks suureks vihaplahvatuseks. Aga ma ei kahtle, et meist igaühel on võimalik pehmendada vihalaineid enese lähiümbruses.

Kui palju teate teie vaidlusi, kus üks pool on lähenenud põhimõtteliselt teatega: «Te olete rumal ja teinud ohtralt lolle järeldusi, aga kui hakkate mõtlema nagu mina, saate eksklusiivse võimaluse liituda normaalsete ridadega.»? Pean end ise sellise suhtumise korduva viljelemise pärast süüdi tunnistama. Ning lisama, et siiani pole täheldanud juhtumeid, kus juhmiks tembeldatu oleks selle peale tänanud võimaluse eest ammutada tõe lätetest.

Samas olen näinud positiivseid tulemusi märksa enam egokontrolli nõudva lähenemisega, mis algab küsimusest «Miks te nii arvate?» ja jätkub siiralt kuulamisega. Tavaliselt juhtub kaks asja: esiteks, ärakuulamisest pisut heldinud teine pool pehmendab oma väiteid, ning teiseks, mõistes tema loogikat, avastad, et võiksid mõne argumendiga isegi nõustuda. Vestlus ei pruugi lõppeda harmooniliselt, küll aga lugupidamises ja taastärganud arusaamas, et ollakse siiski osa samast rahvast.

Seotud lood
26.01.2019 29.01.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto