Sisukord
Juhtkiri
Postimees

Juhtkiri: unistuste väärtused ja tegelikkuse udu

2 min lugemist
Euroopa Liidu lipp Euroopa Kommisjoni hoone ees Brüsselis. FOTO: SCANPIX

Tänases lehes kirjutab Eero Loonurm sihtasutusest Archimedes sellest, et Euroopa peab tutvustama end maailmas hariduse kaudu ning see pole sugugi iseenesestmõistetav. Teevad ju teised maailma piirkonnad sama ning need riigid, mida oleme harjunud pidama üliõpilaste saatjariikideks, muutuvad üha enam vastuvõtjariikideks. Jajah, konkurents tiheneb, igaüks võitleb oma koha eest päikese all ning Eestigi pole erand.

Tänases lehes kirjutab Eero Loonurm sihtasutusest Archimedes sellest, et Euroopa peab tutvustama end maailmas hariduse kaudu ning see pole sugugi iseenesestmõistetav. Teevad ju teised maailma piirkonnad sama ning need riigid, mida oleme harjunud pidama üliõpilaste saatjariikideks, muutuvad üha enam vastuvõtjariikideks. Jajah, konkurents tiheneb, igaüks võitleb oma koha eest päikese all ning Eestigi pole erand.

Loonurme kõige olulisem mõte on kirjas teksti lõpuosas. Nimelt lausub autor järgmist: «Kuid peamine on see, et majanduse ning hariduse kaudu saaks Euroopa tutvustada oma väärtussüsteemi, mille noored Euroopast kaasa võtavad ja endas kannavad.»

See paneb küsima, milline on see meie väärtussüsteem. Sellele vastamiseks tuleks kõigepealt teha selgeks, kes on «meie» ja millised on meie väärtused.

Kõige üldisemas mõttes oleme «meie» Euroopa maailmajao, veidi kitsamalt Euroopa Liidu ja siis veel kitsamalt Eesti elanikud.

Võib muidugi küsida, kas eurooplane on vaid Euroopas elav inimene või tähendab see ka ühist kultuuri, jagatud arusaamu, ajaloolist pärandit. Ja kui tähendab, siis kui laialt tuleks ühist ajalugu ja pärandit tõlgendada? Kas see, et türklased üritasid 17. sajandil vallutada Viini, teeb neist osalised eurooplaste ühises ajalookogemuses või vastupidi, muudab nad verivaenlasteks?

Jättes aga ajaloo kõrvale ja püüdes mõtestada Euroopa väärtussüsteemi tänapäevast tõukuvalt, pole olukord selgem. Ilus oleks mõelda, et Euroopa väärtused on usk demokraatiasse ja sõnavabadus. Aga äkki on see vaid soovunelm, kui sedagi? Võib-olla on Euroopa väärtuste reaalsus hoopis hirm konfliktide ees ja absurdini viidud poliitkorrektsus? Või lihtlabaselt iseenda kultuuri, ajaloo ja keele põlgamine hirmus, et see solvaks kedagi?

Nii hull asi ehk siiski pole, kuid on selge, et enda väärtussüsteemi õpetamine ka Eestisse tulevatele välismaalastele – olgu nad tudengid või siia muudel põhjustel asuvad inimesed – eeldab seda, et asjad oleksid kodus korras.

Loomulikult oleks absurdne ja rumalgi loota, et kunagi koidab päev, mil saame kõigest ühtemoodi aru. Siis poleks me enam eurooplased, vähemalt mitte selles vaimus, nagu on õpetanud viimased 2000 aastat Euroopa kultuurilugu. Kuid vähemalt võiks meil olla selge, mille üle me vaidleme, kui vaidleme väärtuste üle.

Selle kõige taustal on vaid tervitatav, et ka Eesti püüab jätkuvalt olla välistudengitele ligitõmbav riik. Kuid selleks, et võõramaised üliõpilased tuleksid siia õppima ja mitte lihtsalt raha eest diplomit lunastama, peame ka ise üles näitama väärikust. Ülikoolidele tähendab see kindlasti eesti keele positsiooni olulist tugevdamist, sest mis väärtustest saab rääkida riik, mis leiab, et tema riigikeeles pole mõtet haridust anda.

Seotud lood
26.01.2019 29.01.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto