N, 1.12.2022
Piret Saluri: Ma lähen kurjaks, kui eestlasi kujutatakse kannatajarahvana
Piret Saluri valib tõlkimiseks raamatuid, millel on oluline roll Eesti mõtteloo arengus. 2009. ilmunud Juhani Salokanneli raamatu «Jaan Kross» tõlke esitlusel käis president Toomas Henrdik Ilves. Foto: Peeter Langovits
Hanneli Rudi
Piret Saluri: Ma lähen kurjaks, kui eestlasi kujutatakse kannatajarahvana
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 16

Selle nääpsukese naise sõna maksab nii Eesti kui ka Soome kirjandusmaailmas, ja sellega pidi arvestama isegi president Lennart Meri. Aastaid Eesti riigi esinduspalet kujundanud Piret Saluri sai eile kultuurkapitali kirjanduse elutööpreemia.

Ei olnud elu Nõukogude Eestis lust ja lillepidu, aga näidata eestlasi maailmale kui suuri kannatajaid on ilmselge ülekohus, ütleb diplomaat ja tõlkija Piret Saluri. Ta ei lähe kaasa üldrahvaliku nurinaga, nagu oleks eesti keel hukas ja ajakirjandus raisus. Ta on alati valmis andma nõu, kui keegi küsib, kuidas istuda või astuda või millise kahvliga mida süüa. Kogu oma leebuse juures peab ta suurimaks patuks harimatust ja leiab, et kui selline inimene ministriks saab, on tulemus kurb. Kõige olulisem on, et inimestel säiliks harjumus oma peaga mõelda, nendib Saluri.

Kas Sofi Oksanen on pigem soome või eesti kirjanik? Mis teie arvate, kas eesti rahva kannatusi müüakse tema raamatutes liiga tumedates toonides?

Mulle ei ole see üldse oluline, kas Sofi Oksanen on eesti või soome kirjanik. Ta kirjutab soome keeles, ta on täiesti suubunud Soome ühiskonda, selle problemaatikasse, ta võtab sellel teemal sõna. Mina loen teda soome kirjanikuks, kuigi see ei ole oluline. Oluline on see, millest ja kuidas ta kirjutab.

Ma ei pea õigeks, et eestlasi kirjeldatakse maailmas kui kannatajarahvast. Et meie vaimne pagas ongi olla kannatajad. Ma lähen kohe kurjaks selle peale, kuigi ma olen eelmise riigikorra mõistes rahvavaenuliku taustaga. Unustatakse ära, et saime ju hakkama.

Me saime hakkama selle jubedusega, mida Sofi Oksanen kirjutab. Oli jah jube, mina olen seda omal nahal tundnud, aga me jäime ellu, meie kultuur jäi alles. Meile tehakse ülekohut, kui maailm tunneb meid kui «oh teid vaesekesi».

Meile ju meeldib olla kannatajarahvas? Kohe tuleb meelde «Tujurikkuja» laul selle kohta.

See oli «Tujurikkuja», aga tegelikult meile ei meeldi olla kannatajarahvas. Minul hakkab see uhkuse pihta. Ma ei taha Sofi puhul kirjandusest rääkida, ta kasutab meie ajalugu ära.

Mitte väga ammu oli tavaks soomlastest rääkida kui põtradest, aga nüüd on see sõna käibelt kadunud. Kas me oleme alaväärsuskompleksist üle saanud ega vaja enam enesehinnangu tõstmiseks teiste halvustamist?

Mina kasvasin üles nii, et hommik algas Soome raadiouudiste kuulamisega. 1950ndatel need kostsid siia, sest Vene riik ei toiminud kunagi korralikult. Ma arvan, et minu põlvkond kujutab meie suhteid soomlastega teistmoodi ette. Me oleme võrdsed. Aga poro’dest (põder soome keeles – toim) hakati rääkima siis, kui nooremal põlvkonnal tekkis peapööritus edusammudest.

Märksõnad
Tagasi üles