Sisukord
Eesti
Postimees
Postimehe ajakirjanik Kadri Kuulpak tegi PERHi järelraviosakonnas neli päeva nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt rasket hooldajatööd. FOTO: Remo Tõnismäe

«Mida ta elus valesti tegi, et surm nii kaua tuleb?»

8 min lugemist
  • Postimehe ajakirjanik töötas neli päeva abihooldajana järelravikliinikus.
  • Osa patsiente ei räägi, ei söö ise, ei hinga ise, ent ometi on nad elus.
  • Arstid ravivad, nagu on nende kohus ja lähedaste soov. Kas see on alati õige?

Hiiu järelravikliiniku neljandal korrusel käivad punased ja mustad mehed: esimesed toovad patsiente haiglast järelravisse ja teised viivad neid ära, jalad ees. On pärastlõuna ja patsient 4-2 oigab vahetpidamata. «Mida ta elus valesti on teinud, et surm nii kaua tuleb?» ütleb üks hooldaja teisele. Vastust ta kolleegilt ei oota.

Selleks hetkeks on juba tehtud hulk hommikusi toiminguid: toidu serveerimine ja toitmine, lamajate keeramine, protseduuridele viimine ja toomine, pesemine ja mähkmete vahetamine. Veel enne seda, kell kaheksa, annavad õed ülevaate patsientide seisundist. «5-3 õhtul suhkur 5,1, hommikul 4,9, magas ilusti, panime talle hapnikumaski; 6 aspireeritud (röga ja lima hingamisteedest ära imetud – toim); 7 ka aspireerisime.» Õendusjuht uurib 7 kohta: «Tal ei ole palavikku, aga miks ta nii loid ja nõrk on?» «Panin talle tilka, siis ta nagu keerab pead, vaatab, mis sa teed,» vastab õde.

Loetelu jätkub: «9-1 ja 9-2 probleeme ei olnud; 9-3 uus haige, kontaktne, tundub adekvaatne, kasutab ka potitooli; 9-4 probleeme ei olnud; 10 öösel ei maganud, 11-1 kutsusin valvearsti.» Ring peal, lausub õendusjuht: «Siis hea tujuga, rõõmsalt tööle!»

Emotsioonidega tuleb toime tulla, teisiti ei saa

Hommikusöök. Osakonnas on peamiselt lamajad ja paljusid tuleb toita. Neuroloogia osakonnas lamab risti üle voodi mähkmetes 4-2, käed kramplikult rinnal. Segan tabletid pudru sisse ja hakkan teda toitma. 4-2 pilk on klaasistunud ja hirmunud. Toitmise ajal vaatab ta mulle otsa, minust läbi. Ülejärgmisel päeval istub 4-2 ratastoolis ja püüab oma sõrmi pesta. Tean, et ei tohi kellelegi kaasa elada, aga paratamatult rõõmustan seda nähes. Ehk on tal veel lootust.

Hooldajad on õppinud emotsioonidega toime tulema, teistmoodi ei saakski seda tööd teha. Kurdetakse vaid kehalise kurnatuse üle. Selle üle, et jalatallad löövad tööpäeva lõpuks pikkades koridorides traavimisest tuld. «Mulle meeldib mu töö. Mõtlen nii, et kui annan, siis saan tagasi ka,» räägib üks hooldaja.

Toitmiseks peab patsiendi istuvasse asendisse saama. Kui haige on liiga alla vajunud, tuleb ta ülespoole tõsta. Akna all lamava 13-2 lihased on aga kängunud. Püüan parema jala vasaku pealt ära tõsta, aga see ei paindu. Tunnen, et kui kasutaksin jõudu, võib see lausa murduda.

See-eest sööb ta aplalt. Ka temal on seesama tühi ja hirmunud pilk, mis 4-2-l. See jääb templina mällu. Vahepeal püüab kõhetu 13-2 midagi öelda. Ta osutab sõrmega oma jalgade poole. Ta ei suuda ennast selgelt väljendada. Kui frustreeriv! «Aitäh,» tuleb lõpuks üle ta huulte.

Tema naaber 13-1 on üle kogu keha kollane: hepatiit. Ta juuksed on pulstunud. Hooldaja selgitab, et neid enam lahti ei saa, kuid lõikamiseks tuleb lähedastelt luba küsida. Tumehallide juuste alt helgivad rubiinkõrvarõngad. 13-2 ei räägi, ei söö. Ta huuled on sissepoole keerdunud.

Selline ongi tüüpiline patsient: keskmiselt 85 aastat vana, 10–12 kroonilist haigust.

Püüan teda siiski veenda: «Откройте рот, три ложки!» («Avage suu, kolm lusikatäit!») 13-2 pingutab, et suud avada. Asjatult. Valan ta huulte vahelt natuke kohvi sisse, kõik voolab suunurkadest välja. Kuid sageli serveeritakse sellistele haigetele hommikusöögiks õun.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla järelravikliinik Hiiul FOTO: Mihkel Maripuu

Selline ongi tüüpiline patsient: keskmiselt 85 aastat vana, 10–12 kroonilist haigust. Ühel hetkel on tal tekkinud kasvaja, see opereeritakse. «Saan aru, kusagil peavad ka noored arstid õppima,» öeldi selle kohta kliiniku koridoris. Operatsioonile järgneb kallis ravi. Antibiootikumiravi hind võib olla 200 eurot päevas ja kuur kestab seitse päeva, mõnel juhul kuu aega.

Pärast operatsiooni on patsient intensiivravis. Siis võib ta oma vanuse ja teiste haiguste tõttu olla koomas, teda torutatakse, loputatakse, dialüüsitakse. Ta kistakse sellest august välja, aga intensiivravipalatisse ei saa elama jääda. Siis läheb ta maakonnahaiglasse järelravile, ehkki vajakski võib-olla elu lõpuni niisugust hoolitsust nagu intensiivraviosakonnas.

Järelravist saadetakse inimesed edasi koju, hooldushaiglasse või hooldekodusse. Kuid siis saabub tihti ikkagi peatselt surm ja tekib paratamatult küsimus, mille pärast oli vaja teha kõiki neid protseduure ja kulutada palju raha. Sageli tehakse seda lähedaste survel ja soovil.

Söök ette, rohud sisse ja järgmise juurde

Mõni patsient räägib pealtnäha üpriski selget juttu. Patsient 2-3 seletab, et võtab alati rohud ära. Täna on tal enda sõnul kõht jube valus, sest liikumist on nii vähe, muudkui söö. Siis meenutatakse mulle: «Sa oled neuroloogia osakonnas. Ära kuula neid!»

See sai kinnitust, kui 2-3 naaber 2-4 keeldus rohtusid võtmast. Umbes 90-aastane patsient on veendunud, et on rase. Hooldaja veenab, et tegemist on vitamiinidega, ja 2-4 neelab «vitamiinid» alla. Üldiselt hooldajad patsientide mõttemängudega kaasa ei lähe. Sellises asutuses pole aega, et patsientidega juttu teha. Söök ette, rohud sisse ja järgmise juurde.

Mõned patsiendid saavad toitu makku või peensoolde ulatuva sondi abil. Need patsiendid kannavad kindaid, mille sees nende sõrmed ei liigu. Mõnel juhul on patsientide käed fikseeritud. Mitte selleks, et hooldajatel ja meditsiinipersonalil oleks kergem, vaid patsientide endi pärast.

Masinate külge aheldatud 8 ei räägi, ei söö ega hinga ise. See meenutab inimkatset.

Kui üksikpalatis lamav 8 mähkmete vahetamiseks lahti siduda, on ta esimene liigutus käega nina juurde, et sond välja tõmmata. Hooldaja selgitab, et sellega kahjustaks ta oma neelu. Ilma sondita jääks ta jälle toiduta. Sealjuures räägivad hooldajad lugusid lähedastest, kes sonditoidul olevatele patsientidele tavatoitu püüavad anda. Nad ei mõista, et haigele nagu 8 oleks isegi allaneelamine saatuslik. Masinate külge aheldatud 8 kõril on valge toru – trahheostoom. Ilma selleta ei saa ta hingata. Niisiis: 8 ei räägi, ei söö ega hinga ise. See meenutab inimkatset.

Kui patsiendid toidetud, tuleb hooldajal nad esimesele korrusele röntgenisse või ultrahelisse viia. Nakkusohtlik 14 tuleb ratastooli aidata. Hooldajale tähendab «nakkusohtlik» seda, et tööriietele tuleb peale tõmmata kaitsekittel, panna mask ette ja kummikindad kätte. 14 suudab ennast vaevalt mõne sekundi püsti hoida. Võtan korpulentse 14 ümbert kinni. «Üks, kaks, kolm ja…,» püüan teda ärgitada ennast püsti ajama.

Kogu ramm kätes ja jalgades läheb mängu, aga 14 ei tõuse. Pikapeale jõuame röntgenisse, kus 14 tuleb röntgenpildi tegemiseks toolile aidata. Ratastoolile pidurid peale, 14 ümbert kinni ning jälle «üks, kaks...» ja «kolme» peal püüan patsiendi seisma saada. Sätin ratastooli röntgenitooli suhtes nurga alla nii, et toolile istumiseks peab ta ennast 45 kraadi pöörama.

«Võite nüüd istuda,» ütlen, kui 14 seisab tooli kohal. Samal ajal hoian teda kogu jõuga üleval. 14 istub, aga tool nihkub eest ära. «Nüüd kukume mõlemad,» jõuan hüüatada, kui radioloog meile appi tormab. Röntgenipilt tehtud, tooli tagasi, palatisse ja toolist uuesti voodisse. Need 20 minuti jooksul tehtud pingutused annavad tunda ülejäänud päeva.

Pesemiseks läheb vaja kolme inimest

Hooldajal veab siis, kui patsient liigub ratastooliga, sest haiglavoodiga manööverdamine on omaette kunst. Samamoodi on patsientide pesemisega. Neljandal korrusel on 40 voodikohta, iga päev pestakse neli-viis patsienti. Lamaja 1-3 on kaks korda nii suur kui mina ja teine hooldaja, kellega me teda pesema peame. Patsiendi voodilt pesemisraamile saamiseks läheb vaja kolme inimest.

Patsient küljele, üks pool linast alla, teisele küljele, lina teiselt poolt alla. Selle abil saab haige ühelt voodilt teisele libistada. Kuna 1-3 on nakkusohtlik, tuleb hooldajatel peale kummikute ja kinnaste selga ajada kaitsekittel ja mask. Kahekesi veeaurust niiskes ja kuumas ruumis patsienti švammidega küürides hakkab higi tilkuma.

1-3 hambaid katab valge kiht, mille samuti maha peseme. Suu loputamiseks kallame liikumatu patsiendi suhu vett, mille ta enda peale välja sülitab. Kui patsient pestud ja kuivatatud, tuleb tema all olev vetthülgav raam kuivaks saada. Patsient tuleb ühele küljele lükata, samal ajal saab ühe poole madratsist ära kuivatada ja puhta lina pesemisraamile asetada. Sellega saab ta oma voodisse tagasi tõsta. Patsient keeratakse teisele küljele ja sama protseduur kordub.

Oma voodis saab 1-3 alla puhta mähkme ja selga pikkade varrukatega särgi. «On sul meeles, mida arst 1-3 kohta ütles?» küsib hooldaja minult. Ta peab rohkem vett jooma, mida talle ka pakume. Vesi peab igal patsiendil käeulatuses olema. Isegi siis, kui ta käsi topsi haaramiseks enam ei tõuse.

Vesi peab igal patsiendil käeulatuses olema. Isegi siis, kui ta käsi topsi haaramiseks enam ei tõuse.

Samas on ka neid, kes ei aita ennast, sest naudivad hooldajate tähelepanu ja hoolitsust. 10-1 ei õpi ära, kuidas voodit ise puldist reguleerida, ta ei soovi ka pesemisel kaasa aidata. Ta kurdab, et õhtuti läheb palat jube umbseks ning eile pidi hooldajat, kes akna avaks, liiga kaua ootama. «Vahetage nüüd kiiremini mähe ära, füsioterapeut juba ootab,» nõuab 10-1. Füsioterapeudile heidab 10-1 aga ette hilinemist.

Paljude patsientide päevad nii Hiiul kui teistes sarnastes asutusest mööduvad enamjaolt voodis lebades. FOTO: Tairo Lutter

Hooldajad räägivad, et taastumine sõltub paljuski patsiendi enda meelsusest ja tahtest. «Pean kiiresti koju naise ja koera juurde naasma. Abikaasa ei saa enam endaga üksi hakkama,» räägib 37 aastat autojuhina töötanud 12-1. Ta naerab, et on 60 aastat abielus olnud: «Ärge teie küll sellist viga tehke!» 12-1 ei luba ennast peaaegu üldse aidata.

Mähkmevahetusringi ajal tuleb kateetrit vajavate patsientide uriinikogumiskott tühjaks lasta ja uriinikogus üles märkida. Patsiendi 15-2 uriinikott on iga päev verine. Ta muudkui soiub heleda häälega: «Ai-ai-ai…» Aietamine valjeneb, kui 15-2-l mähkmeid vahetada. «Ei ole nii hull,» räägib hooldaja nunnutaval häälel.

Lamatised tekivad üldjuhul kodus

Kõige rohkem tööd on sonditoidul patsientidega. Vedel väljaheide katab kogu 7-3 alaselja. Mähkmevahetusajaks tuleb sonditoit kinni vajutada. Nagu iga patsiendi puhul, tuleb voodi põrandaga horisontaalseks lasta ja endale sobivale kõrgusele tõsta. Taskukujulisele lapile pritsitakse puhastusvahtu. Pühkida tuleb eest taha. Nii koguneb hunnik lappe mähkmesse.

Keerame selili lamanud 7-3 külili. Ka paarkümmend eurot maksev lamatiseplaaster on määrdunud. Kutsume õe. Samal ajal kaldun kogu kehaga tahapoole, et 7-3 küljel hoida. Tema näoilme järgi näib, et ta mõistab toimuvat. Suust, mis on kogu aeg praokil, paistab etteulatuv hambarida. Kui kõik puhas, keeratakse määrdunud lapid mähkmesse ja pamp visatakse ära. Puhas mähe tuleb külili keeratud patsiendi alla saada nii, et selili keerates jääks see kenasti tema alla.

Kuidas on avalik arutelu jõudnud eutanaasiani, kui kõik tervenemisvõimaluseta patsiendid ei saa palliatiivset ravi?

Kõik kihid linu peavad patsiendi all võimalikult sirgeks saama, sest kortsus lina peal on lamatised kiired tulema. Hooldaja räägib, et üldiselt tekivad lamatised kodus. Kes teab, kaua nad enne haiglasse ja sealt järelravikliinikusse viimist üksi kodus voodis on lebanud.

Vajun töönädala lõpus töötajate puhketoa pehmesse diivanisse. Käed värisevad harjumatutest pingutustest ja selg valutab – õigeid tehnikaid kasvõi iseenda säästmiseks tuleb veel õppida. Mõtlen sealjuures, kes on need «lähedased», kelle nõudmisel inimeste agooniat pikendatakse, ja kas oleksin isegi nende olukorras samasugune.

Mõtlen, kuidas on avalik arutelu jõudnud eutanaasiani, kui kõik tervenemisvõimaluseta patsiendid ei saa palliatiivset ravi. See tähendab terviklikku väärikust säilitavat hooldust eesmärgiga elukvaliteeti hoida ja kannatusi vähendada, ehk nagu öeldakse: aastatele elu, mitte elule aastaid.

______

Loo autor annetas nelja päeva eest saadud töötasu MTÜ-le Pallium, mille eesmärk on arendada Eestis palliatiivset ravi ja hospiitsiteenust.

Eesti probleem: nõudmispõhine, mitte vajaduspõhine meditsiin

Konveiermeetodil töötavas meditsiinisüsteemis jääb lähedaste osavõtt üha väiksemaks. «Palun vahetage mu poja number paberites ära, tema ei käi mind vaatamas,» kuulen ühel hommikul 3-2 ja arsti vestlust. 5-2 peab osakonnast hooldushaiglasse minema. Pakime ta isiklikud asjad oranži kilekotti ja topime puseriti varvaste otsa villased sokid. Õues on miinuskraadid, aga talvevarustust – jopet, saapaid – pole lähedased 5-2-le toonud. Hooldaja sõnul on see üpriski tavaline.
Lähedaste suhtumine ongi see, mis kliiniku töötajatele kõige rohkem muret teeb. Kui öelda inimestele, et võta vanainimene enda juurde ja vaata, kuidas ta sul kõik asjad ära määrib või pliidi tööle unustab, siis öeldakse: «Ei, ei ei!» Samal ajal vaadatakse filme, loetakse raamatuid ja teadusajakirju, kust ilmneb, et muudkui leiutatakse ravi ühele ja teisele haigusele. Loodetakse tervenemisele, mõistmata, et kusagil on piir, mis vältimatult ette tuleb. Arusaam, et igaühe jaoks on hetk, kui ongi aeg minna, on visa tekkima.
Seni teevad arstid lähedaste survel kulukaid uuringuid isegi siis, kui patsient seda ei soovi. Muidu võib arst seista kohtukulli ees, kus tema käest küsitakse: kuidas sa ikka teadsid, et ta poleks paranenud?
Passiivset eutanaasiat siiski juba tehakse. See tähendab, et tugev ja kallis ravi – antibiootikumikuurid, vereülekanded, tilkinfusioonid – lõpetatakse ära ja ravi viiakse miinimumini. Vahel jääbki ainult toitmine ja jootmine. Mõni patsient ütleb otsesõnu välja: «Ma tahan ära surra.» Jäetakse ka patsienditestamente, kus avaldatakse soovi aktiivravi lõpetamiseks.
Põhja-Eesti regionaalhaigla juhatuse liige ja ülemarst Peep Talving pakkus intervjuus Postimehele (27.12.2018) mõttetute protseduuride tegemise vältimiseks ühe lahendusena välja ellujäämise tõenäosuse ehk elulemuse hindamise. «Elulemust peale haiglaravi tuleks pragmaatilisemalt hinnata ja see peaks olema iga arsti igapäevane tegevus. Kui saame aru, et inimene pärast intensiivist väljakirjutamist ei ela, siis pole ehk mõtet intensiivravi pikendada. Need on igapäevased rasked otsused,» rääkis Talving.

04.02.2019 06.02.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto