R, 9.12.2022

Martin Kruus: ettevõtjad ei taha teadlaste raha endale

Martin Kruus
, Ettevõtte Sunly asutaja
Martin Kruus: ettevõtjad ei taha teadlaste raha endale
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Teadlaste meeleavaldus Stenbocki maja ees. 
Teadlaste meeleavaldus Stenbocki maja ees. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Eelmise aasta lõpus allkirjastati Eesti Teaduslepe, mille järgi peab teadus- ja arendustegevuse rahastamine avalikust sektorist jõudma järgmise kolme aasta jooksul ühe protsendini sisemajanduse kogutoodangust (SKT), mis tähendab lisaraha hinnanguliselt 47 miljonit eurot aastas. Hiljuti jõudis teadus- ja arendusnõukogu otsusele, et 40 protsenti rahast jõuab teadlasteni otse, 40 protsenti ettevõtluse ja 20 protsenti valdkondlike poliitikate kaudu. Samal ajal korraldasid teadlased Stenbocki maja ees piketi ning kõlanud on kriitika, justkui läheks see teine 40-protsendiline rahasüst otse ettevõtete kasumiks, kirjutab Vabariigi Valitsuse innovatsioonipoliitika komisjoni aseesimees ja taastuvenergeetika ettevõtte Sunly asutaja Martin Kruus. 

Tegelikult ei jagata raha teadlaste ja ettevõtete vahel, vaid osa teadusele minevast lisarahast on konkreetse eesmärgiga suurendada ettevõtete konkurentsivõimet teaduskoostöö kaudu, kasvatades ühtlasi ka erasektori investeeringuid teadusmahukatesse projektidesse.

Samas on üldteada, et doktorantide ja õppejõudude palgad on väikesed, teadlased sunnitud töötama ajutiste lepingutega ning teadus üleüldiselt alarahastatud, kaugel püstitatud ideaalist investeerida teadus- ja arendustegevusse vähemalt kolm protsenti SKTst. Miks me siis ikkagi ei kasuta kogu teaduse (lisa)raha teadusasutuste eelarvekulude katteks?

Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse paragrahv 2 selgitab, mis on arendustegevus teaduse kontekstis. See on uuringute ja kogemuste kaudu saadud teadmiste rakendamine uute materjalide, toodete ja seadmete tootmiseks, protsesside, süsteemide ja teenuste juurutamiseks või nende põhjalikuks täiustamiseks. Ehk kui üks teadusasutuse eesmärke on arendustegevus, siis ilma uute toodete ja teenuste turule viimiseta jääb see töö poolikuks ja eesmärgid saavutamata.

Seega on praegusel juhul teadusasutustel vaja ettevõtjaid, mitte vastupidi, sest just esimestel lasub ühiskondlik kohustus arendada teadust, teiste esmane ülesanne on olla majanduslikult edukas investor, tööandja, maksumaksja ja alles seejärel täita oma põhieesmärkide toetamiseks sotsiaalset ja ühiskondliku rolli. Vastupidine prioriteetide järjekord ettevõtluses tähendab paraku pankrotti.

Kui rollid kõrvale jätta, on otse loomulikult meile kõigile ülikoolide ja ettevõtete koostööd vaja selleks, et teadusasutuste laborites tegeletaks projektidega, mis loovad praegusest tunduvalt suurema lisandväärtusega majanduse. See on ainus viis, mis võimaldab tulevikus maksta kõrgemaid palku nii era- kui ka riigisektoris ja aitab ettevõtetel teenida raha uuteks investeeringuteks ning kasvuks. See kõik omakorda aitab täita üht valitsuse vahetut ülesannet: kasvatada aasta-aastalt riigi jõukust, sh ka riigieelarvet. Mitte vähem tähtis ei ole uute talentide ja investeeringute kaasamiseks vajalik teadusasutuse positiivne maine, mis kujuneb tänu edukalt turule viidud teadusmahukatele toodetele, patentidele ja ettevõtetele.

Ettevõtjad ei taha teadlaste raha, küll aga on valmis investeerima teadus-arendusprojektidesse, mille eesmärk on arendada uusi, suure lisandväärtusega konkurentsivõimelisi tooteid. Ja see, teadus-arendustegevuse peamine eesmärk ei tohiks ju kellelegi üllatuseks olla.

Märksõnad
Tagasi üles