Lõnkusin ühel talvisel laupäevahommikul läbi Tallinna vanalinna Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis (ETDM) toimuvale seminarile, mis käsitles tehnoloogilise kunsti ja esemete maailma suhteid, kui möödusin Draakoni galeriist ja mulle vaatas klaasi tagant vastu Peemot, Karl-Kristjan Nageli isikunäituse võtmevisuaal.
Sel hetkel minus klikkis midagi, tekkis justkui lühiühendus. Ühte teistsugust kassi, kergelt justkui pleegitatut, rituaalselt sulgedega ehitut, jääkülma, olin eelmisel õhtul näinud näituse «Laetud objektid» avamisel ETDMis... Vaatas too seal oma vaatajaile ainiti otsa, klaasist pilk kollakasrohetav, kõhkluste värvi, nõiduse värvi – nagu kassile sobib. Värskelt taksidermisti terava pilgu all «elustunud» – ilus töö, aga veidi ka creepy, võigas, judinaid tekitav. Täpselt selline, mille puhul tekib kadedus, et oleks tahtnud ise midagi sellist teha. Autoriks mulle senitundmatu soome-rootsi kunstnik...
